28.12.2024 kuni 01.01.2025 on tallinlastel võimalus pakkuda öömaja ja hommikusööki siin Taizé kokkutulekust osa võtvatele noortele Euroopast. Üldinfot külalispereks olemise kohta leiab kodulehelt taizetallinn.ee, aga mida mitme inimese majutamine oma kodus täpsemalt tähendab ja kaasa toob?
Misjonikeskuse töötajal Piret Riimil on isiklik kogemus kuue inimese majutamisest nädala jooksul oma kodus Lasnamäel, kes võtsid 2019. aastal osa EELK Misjonikeskuse korraldatud Nelja Tuule ristirännaku nimelisest tänavaevangelismist. Üheks septembrinädalaks oli oodata siia lisaks eestlastele tulijaid Soomest ja Venemaalt, kelle majutamist hotellidesse eelarve ei võimaldanud. Nii otsustati abi paluda tuttavatelt Lasnamäel, kus sündmus toimus. Kuna majutamise tingimused langesid tookord suures osas kokku eeloleva noorte majutamisega, jagame seda lugu siin.
Kuidas minust sai majutaja
“Elan Lasnamäel küllalt avaras korteris ning evangelisminädala korraldajad olid mu head kolleegid. Seega ma ei imestanudki väga, kui tundsin juba varakult soovi neile majutamisel appi tulla. Pean end küll vaikust ja privaatsust armastavaks inimeseks ning abikaasa, kelle töö sisaldab suurel määral suhtlemist, soovib kodus samuti rahu. Aga juba oli teada, et just ristirännaku kuupäevadel seisab abikaasal ees välisreis. Kuidas ma laiutan kodus üksi, kui on tulemas toredad inimesed, kel pole kuhugi minna? Lisaks saaksin oma võimalustega kaasa aidata sündmusele, kus ma muul moel ei osaleks, aga mida siiski hindan.
Juba suve keskel alustasin meie kodu vaatamist võõra pilguga. Milline on korteri seisukord, kas külaline tunneks end siin hästi? Millistesse tubadesse ööbijaid mahuks? Milliseid asemeid saaks neile tekitada, ka tugitoolimadratseid kasutades? Kuidas paigutada köögis mööbel nii, et ühekorraga mahuks sööma rohkem kui kaks? Suurt luksust sellistel üritustel osalejad ei ootagi, aga elementaarseid tingimusi sooviks ju ikka pakkuda, muidu pole väärikas.
Kalkulatsiooni tulemusena teatasin korraldajatele, et kõige enam mahub meile kuus inimest, kes oleksid nõus nõukaaegse paneelmaja tükk aega tagasi renoveeritud korteriga. Koduabilist meil ei käi ja nii alustasin juba augustis köögi ja vannitoa kui strateegiliste punktide suurpuhastust. Vaatasin üle voodipesude varud ning täiendasin neid soodsatest sisustuspoodidest. Paar patja sai laenatud ämmalt. Kiikasin nõudekappi, et mida seal on või pole. Alles tagantjärele sain aru, kui suurel määral valmistasin ennast sedasi ka vaimselt ette. Veel ma ei teadnud, kes on tulijad, aga omal moel kandsin neid juba südames.
Kuidas majutamine läks
Kui aeg kätte jõudis, saabuski meile kaks pensionäri Eestist, üks Soomest ning kolm Soome misjonitudengit. Kõik olid rohkem või vähem teada-tuntud, kui mitte mulle, siis korraldajatele. Nii langes ära turvarisk. Soome keelega polnud probleemi nagunii. Kõik ei viibinud ristirännakul algusest lõpuni, nii et korraga ööbis meil kõige rohkem neli inimest. Jaotamine meeste ja naiste tubadesse klappis kenasti.
Hommikusöögilauas oli vahva kohata järsku rõõmsat elevust, mida kirju üllatusseltskond meie unisevõitu rutiiniga kodus tekitas. Pakutud lihtne toit sobis. Õhtust olid hilised saabujad söönud enamasti mõnel enda üritusel ja meil piirduti vaid snäkiga. Koos suhtlesimegi söögilauas, muul ajal püüdsin tagada rahu ja omaette olemist inimestele, kel oli selja taga rohkelt päevasündmusi. Vaiksete naabritega majas õnnestus välja magada kõigil.
Uus elamus oli ise veeta nädal aega peamiselt ühes toas, kus muidu ainult arvuti taga töötan. Tõusin hommikul vara, et katta laud, teha söök, aga kõigepealt jõuda enne teisi vannitoast läbi. Õhtul olin vist ka viimane magamamineja. Koristamisega probleemi polnud, kõik aitasid kaasa. Keerulisi kalleid köögiseadmeid meil pole ja nii julgesid teisedki varsti köögis ise toimetada.
Iga külalisega jõudsime siiski ka omaette veidi mõtteid vahetada, mis tundus kaunis kingitus. Viimasel päeval ulatati mulle üllatuseks väikese lisandiga tänukaart. Olgem ausad, eks kulutusi ju oli ka, mida osalejad märkasid. Korraldajate kaudu olime saanud toiduabist pudruhelbeid ja jogurteid. Mõned vahvad südamlikud meened ööbijailt kaunistavad me kodu tänini.
See oli erakordne nädal, mis nõudis pidevat vaikset valmisolekut erinevaid vajadusi tähele panna ja reageerida, aga andis kirjeldamatu rõõmu kogetud suhetest ja tunde, et sain hakkama millegi endale ebatavalisega. Igapäevaselt ma külaliskorterit kindlasti pidama ei hakkaks, aga vahel harvem niimoodi abiks olla võiks. Kuuldud siiras „nii tore, et sa meid enda juurde võtsid” ühe külalise suust kinnitab tänini, et ilmselt pole ainult füüsiline heaolu see, mida meil pakkuda on, vaid midagi palju enamat.”