Misjonikeskuse sarja Meie Misjon märtsikuu saates oli Pereraadio külaliseks EELK Misjonikeskuse koolituste koordinaator, misjonär Liisa Rossi, kellega vestles toimetaja Piret Riim. Allpool saab lugeda peamist 45 minuti jooksul räägitust.
Teoloogiamagister Liisa Rossi on tagasi pooleaastaselt koguduste külastamise perioodilt Soomes ja valmis taas meie kogudustes õppepäevi läbi viima. Hiljuti ilmus ajalehes Eesti Kirik artikkel sellest, kuidas luteri koguduste liikmed oleksid nagu kokku leppinud, et keegi oma usust ei räägi. Liisa kuulub nende hulka, kes soovib ja oskab oma usust kõnelda. Aga millist Jeesust ta tutvustab – kas seda, keda isiklikult tunneb, või seda, kelle kohta on õppinud?
„Ütleksin, et räägin Jeesusest, keda olen tundma õppinud. Ehk siis mõlemast. Muidugi peab Jeesusega olema isiklik suhe. Kui ma räägiksin sellest, keda olen ainult raamatutest lugenud, siis see on see Jeesus, keda ma uskusin lapsena, enne leerikooli. Mõtlesin, et Jeesus on olemas nagu ikka inimesed ajalooraamatutest, aga minu elus pole tal erilist tähendust. Aga kui ma õppisin Teda tundma, mõistsin, mida Jumal on minu eest teinud, siis tekkis Jeesusega isiklik suhe ja algas selle õppimine, et kes Ta siis tegelikult on ja mida teinud. Need kulgevad käsikäes: ma tunnen Jeesust, elan Temaga koos, näen, kuidas Ta mõjutab minu või teiste elu, ja samal ajal õpin, mida Ta enda kohta ütleb, mis Piiblis on kirjas ja mida teised sealt õpetavad.”
Süvenemine ja kordamine
Liisa meenutab, et õpetamist oli väga vaja, kui ta oli noor kristlane. „Aga Piiblit ja Jumalat ei saa mitte kunagi ammendavalt tunda. Õppima peab kogu aeg ja alati oskab keegi öelda midagi, millele ma pole osanud ise mõelda või niimoodi sõnastada. Kui ütleme, et tunneme Jeesust ainult selle läbi, kuidas ise kogeme, siis jätame kõrvale selle, kuidas Jumal on öelnud, et Ta ennast ilmutab – oma sõnas.”
Saatejuht kirjeldab, kuidas temale on avanenud oma usust rääkides ka endale ikka mingi uus tahk, sügavam mõistmine asjade seostest. Stuudiokülaline leiab, et temale on vaja usu kinnitust ja kordamist kogu aeg, ehkki põhiasjad on ammu teada ja tuttavad. „Aga kui neid rääkida teistele, siis see kinnitab enda usku ja aitab sõnastada seda, millesse usun. Kuigi on parem endale sõnastada enne teistele rääkima hakkamist. Aga kui tabab mõni üllatav olukord, siis hakkan ise ka mõtlema, et kuidas ma usun, miks, ja mida see tähendab.”
Liisa meenutab, kuidas tal tuli kord e-posti teel selgitada ühele skeptikule luterlikku ristimisõpetust. See pani teda põhjalikult järele mõtlema ja avastama, mida imelist ristimises kõik toimub. See, et skeptik jäi luterlasi edasi süüdistama, ei mõjutanud Liisa avastusi, vaid hoopis kinnitas, et tema on taeva teel, mõelgu teised mida tahavad.
Pole lihtsaid vastuseid
Saatejuht kirjeldab kogemust, kui temalt küsiti, kas kristlases võib olla Püha Vaim: „Selgitasin, et kui ütleksin: „jah, minus on praegu Püha Vaim”, siis kõlaks see, nagu mul oleks kõiges õigus ja ma võin niimoodi korda saata palju halba. Olime üksmeelel selles, et usu nimel ongi läbi ajaloo tehtud palju kurja. Hiljem mõtlesin järele, et mida Püha Vaim minus siis tegelikult tähendab: seda, et võin Tema poole pöörduda, Teda usaldada, teha Tema tahtmist, saada inspiratsiooni ja usaldada järgnevate sammude asjakohasust.” See, et vastus ei olnud põhjalik, oli saatejuhi meelest samuti Püha Vaimu juhtimine antud olukorras.
Liisa on nõus, et kristluse kohta ei saa anda iga kord üheseid, valmis vastuseid: „Ristiusk pole alati loogiline ega lihtsatesse reeglitesse pandav. Võib öelda, et jah, mul on Püha Vaim, ja ma järeldan seda selle ja selle põhjal. Luterlastena me õpetame, et ristimises me saame Püha Vaimu ja Ta püsib meis, sest muidu ei suudaks ma hetkegi Jumalasse uskuda. Püha Vaim ei liigu edasi-tagasi, et vahel ma Teda tunnen ja vahel Teda pole, vaid kui ma kristlasena elan, siis Ta elab minu sees. Aga ma ei käitu alati nii, nagu Tema mind tahab juhatada. Ja vahel tulevad jälle erilised Püha Vaimu puudutuse hetked, kui on näha Tema tööd.
Jah, ristiusku selgitades tuleb tihti öelda: on nii, aga samal ajal ka naa. Nagu küsimusega, et kas kristlane teeb pattu. Piiblis öeldakse, et ükski, kes on Jumalas, ei tee pattu, ja samal ajal öeldakse, et kõik teevad pattu. Kuidas saavad need mõlemad olla tõsi? Ükski inimene ei ole patuta seni, kuni siin maailmas elame, ja siiski elab Jumala Vaim samal ajal meie sees, patud on andeks antud ning unustatud. Mulle meeldib, kuidas mu kunagine noortejuht palvetas enne piiblitundi: „Jumal, lase neil meelde jätta see, mis on Sinust ja õige, ja unustada see, mis on minust ja läks valesti.””
Selgitustöö Soomes
Misjonäride kodumaal veedetud perioodi mõte on selles, et külastada tugikogudusi ja misjoniorganisatsiooni üritusi ehk kohtuda inimestega, kes misjonäri läkitavad. Liisa täpsustab: „Ma ei ütleks: kes meid toetavad, vaid: kes teevad seda tööd koos misjonäriga. Kes teevad meie töö võimalikuks, palvetavad, annetavad raha. Mul on Soomes seitse tugikogudust ja mõned muud kohad, kus meie Soome Luterlik Evangeeliumiühendus töötab. Kokku külastasin poole aasta jooksul 44 eri üritust.
Tavaliselt alustan Eesti olukorra tutvustamisega. Paljud soomlased ju arvavad, et Eesti on nagu väike Soome. Aga kui hakkan rääkima kiriku olukorrast, kui vähe on siin töötegijaid või et EELKs on liikmeannetusi maksvaid liikmeid sama palju kui inimesi teie koguduses, siis hakatakse aru saama, et Eestis on kirikutöö võimalused tõesti täiesti erinevad. Paljud on öelnud, et nüüd tuli tunne, et Eesti eest peab palvetama. Ennast julgustab ka, kui öeldakse, et me näeme selle töö olulisust ja tundub, et Jumal on sind meelega sinna saatnud.
Külastasin ka mõnda algkooli, et rääkida lastele, mis on misjonitöö ja mida me Eestis teeme. Mulle tundub, et Soome liigub sama teed mis Eesti. Uut vaimsust lisandub järjest enam ka Soomes, inimesed ostavad näiteks poest kristalle, mis mõjutaksid nende elu. Ning ka kirikusse tuuakse joogat, taro kaartide kasutamist jms.”
„Kõik lähtub Piiblist,”
kinnitab Liisa. „Seepärast olen tahtnud lisada misjonikeskuse koolituste valikusse rohkem just piibliõpet. Me ei saa rääkida, et oma usku peab väljendama, elama koguduse keskel ja tegema kogudusetööd, kui sa ei tea, mis su usk on.” Kuna Liisa on kuulnud ja märganud, et isegi aktiivsed kirikulised ei oska tihti Piiblit iseseisvalt lugeda, siis koostas ta ise uue kursuse nimega „Maailma tähtsaim lugu”, kus 7-8 õppetunniga antakse ülevaade kogu Piiblist. Seal näeb, kuidas Jeesus ei astu esile alles Uues Testamendis, vaid Tema kohta on ennustusi ja tõotusi juba Vanas Testamendis. Kursuse läbinu teab, kuhu mingi Piibli osa tervikloos paigutub ja mis on selle peamine mõte. Just sellist koolitust olid erinevate koguduste liikmed Liisalt palunud, et julgeda muidu keerukana näivat Piiblit rohkem kätte võtta.
Liisa kasutab ka juba valmis koolitusmaterjale. Osade materjalide kasutamist on Liisa valmis õpetama ka koguduse liikmetele, alati ei pea tema neid kogudustes läbi viima. Vanemad, 1990ndatel eesti keelde tõlgitud koolitused on värskelt üle toimetatud nii keeleliselt kui sisuliselt, püüdes arvestada praegust olukorda Eesti kogudustes.
Liisa pole ka koolitaja, kes valab oma teadmised lihtsalt kokkutulnuile kaela. Näiteks väikerühmajuhtide koolitusel tutvustatakse üldse pigem eri materjale ja kirjeldatakse rühmajuhtide kogemusi. Ka traditsioonilisematel koolitustel püüab Liisa aru saada, mida juba teatakse, mis kõnetab rohkem ja tekitab arutelu ning millest põgusamalt üle libiseda.
Elukestev kasv ja õpe
„Ükski piibliõpetus ei saa teha kristlast valmis,” hoiatab Liisa ettekujutuse eest, nagu võiks mõne koolituse läbimine panna näiteks Jumala armu kohe täielikult tajuma. „Kristlaseks olemist õpitakse läbi elu koos Jeesusega. Keegi on sõnastanud, et see on patu ja armu süvenev tundmine. Jumala arm on siiski patust üle ja meid kutsutakse Tema poolt ikka uuesti.” Tore on ka tunda, kuidas näiteks psalme või prohvetite raamatuid uurides selgub, kuidas inimene pole üldse muutunud. Piibel pole sugugi iganenud, siin kirjeldatav on täpselt meie tänane päev!
Teiste hulgas leidub piiblitund „Kas Jumalast võib midagi rääkida”, kus julgustatakse mitte vaikima, kui keegi väidab, et Jumal on jutuaineks liiga suur, liiga tundmatu või liiga isiklik. Koolitusel pakutakse näpunäiteid, kuida millestki juttu teha. Vaikiv usklik aitab kaasa väärarvamuse levikule, nagu poleks Jumalal inimesega mingit pistmist. Tõsi, Jumalaga kohtumine tähendab ka enda pimeda poole avastamist, aga see ajutine ebameeldivus on tühine võrreldes võimalusega terve elu jooksul mitte aduda, kelleks Jumal inimese õieti kutsutud oli. Ükski koolitus ei saa kõike ära vastata, aga saab toetada teekonnal kogudusse ehk Jeesuse juurde, kus pidevalt avastatakse kristlaseelu tähendust ja võimalusi.
Isiksustena kõrvuti
Koguduse kasvu käsitlevate koolituste seas eristub „Minu isik”, kus ei uurita Piiblit, vaid tehakse isiksuse test. Lähtutakse siiski sellest, et iga inimene on Jumala loodud ja ükski iseloomujoon pole halb või hea, vaid koguduses ongi vaja erinevaid inimesi. Igaühe tugevate ja nõrgemate külgedega tutvudes saab paremini arvestada, kellele pakkuda milliseid ülesandeid.
Pikem kursus „Püha Vaimu annid koguduses” tutvustab teemat, millest luteri kirikus kuigi palju ei räägita ehk Püha Vaimu tööd. Uuritakse nii Piiblit kui tehakse samuti test, milliseid andeid kellelgi leidub, ja mõeldakse, kuidas neid koguduse ehitamiseks paremini kasutusele võtta. Kursus püüab hajutada nii väära tagasihoidlikkust kui ka mõne anni ületähtsustamist. Saksamaa ja Soome kaudu meile jõudnud materjali on täiendatud näiteks EELK talituste raamatu palvetega töötegija õnnistamiseks kogudusetööle, kus ühtlasi palvetatakse eri isiksuste koostöövõime eest.
Koguduse visioonipäeval on koolitaja hoopis moderaatori rollis, kes küsib koguduse liikmetelt küsimusi, et millisena nad soovivad oma kogudust näha, mida head siin juba tehakse ja millest veel unistatakse. Päev on olnud sisukas, kui jõutakse kasvõi väikeste, aga konkreetsete eesmärkide sõnastamiseni ja sammude kavandamiseni nende saavutamiseks. Muidugi on see alles protsessi algus, kus jätkuvalt edasi mõeldakse ja üheskoos plaanitut ellu viiakse juba ilma ärgitajata väljastpoolt.
See probleemne „evangelism”
Ehkki seda sõna saab mõista kitsalt kui tänaval või staadionil kuulutamist, püüab misjonikeskus juurutada avaramat nägemust. Seda enam, et otseselt evangelisti and olla vaid mõnel protsendil kristlastest. Kristlase eluviisi koolitusel Luuka evangeeliumi 10 ptk järgi leitakse, kuidas ilma eriannita kristlased saavad täita Jeesuse käsku: „minge, tehke kõik minu jüngriteks, ristige ja õpetage pidama kõike, mida olen käskinud.” Ei pea minema võhivõõraid kõnetama, vaid saab kõnekalt elada oma lähikondsete seas.
„Minul pole evangelistiandi, et ma lähen ja kuulutan, kutsun inimesi usule,” kinnitab Liisa. „Aga võibolla ma sellepärast saangi julgustada, et meil kõigil on võimalus anda Jeesust mingil viisil edasi. Tihti on see pikk tee. Mõni kuulutab ja uskuma hakatakse kohe, aga tavaliselt see kiirelt ei käi. Luuka 10 koolitusel leiame, kuidas elada argielu kristlasena, mitte olla „kristlane” vaid kaks tundi nädalas kirikus.”
Liisa nõustub, et see on karm ja tõsine koolitus, sest eeldab soovi kristlasena elada: „Eks ristiusk ongi natuke karm, sest eeldab elamist selle järgi, mida usume. Tahaks siiski rõhutada, et kristlaseelu ei ole midagi, mida me PEAME tegema, vaid kui saame elada Jumala armus, mõistes, kui palju Ta armastab meid, siis me TAHAME elada Temaga koos. Jeesuse lähedus mõjutab meid, meis tekivadki Püha Vaimu viljad ning tahtmine anda kõike seda head edasi ka teistele. Nende koolitustega oleme lihtsalt toetamas ja julgustamas, et kuidas seda võiks teha.”
Kuidas edasi
Tavaliselt võetakse kogudustest Liisaga ühendust ja küsitakse mingit kindlat koolitust. Vahel ei teata täpselt, mida valida. Sel juhul tutvustab Liisa olemasolevaid võimalusi ja otsustatakse seejärel. Hea uudis on, et koolitused on kogudustele tasuta, sest Liisa Rossi palga maksab teda läkitav misjoniorganisatsioon. Juhul, kui koolitusega kaasneb mõni materjal, maksab selle printimine osavõtjaile mõne euro. Koguduse poolt peaksid olema ka ruumid ja vajadusel toitlustus.
Vaata täpsemalt: