Meie misjonärid, kes töötavad Venemaal tegutsevas Ingeri luterlikus kirikus ja Kagu-Aasias, saatsid oma läkitajatele pühadetervitused.
Liliann Keskinen:
“Jõulutervitused Vantaalt! Pildil olevat jõulusõime on enamus teist näinud ennegi. Tegin selle ülesvõtte mitu aastat tagasi Peterburis etnograafiamuuseumis. Kuna Soome ja Venemaa vaheline piir on hetkel kinni, jäi meil ka detsembris Peterburi minemata, nii et olgu vähemalt pilt siis sealt. Punase taustaga pilt on kutse kontserdile Tallinna Jaani kirikus, kus ka ise suure koori ridades laulan. Tere tulemast kuulama!
Olen tänulik mööduva aasta eest. Mitmetega on õnnestunud silmast silma kohtuda ja mitmetega oleme olnud veel eraldi ühenduses. Igasugune kontaktivõtt on teinud meele rõõmsaks. Loodan, et järgminegi aasta toob endaga põnevaid kohtumisi.
Aeg on Issanda käes ja juhtida. Eile leidsin Facebooki vahendusel ammu kadunud armsa inimese ja veidi hiljem lugesin sealtsamast ühe koolivenna ootamatust lahkumisest. Uudised maailmas toimuvatest sündmustest teevad meele rahutuks ja panevad muretsema homse pärast. Aga neil päevil Sündinu kuulutab meile kõigele vaatamata rahusõnumit – Päästja on tulnud. Kuigi me tema tagasitulekut alles ootame, on ta paradoksaalselt juba ka siin. “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu” (Lk 2:14)
Rõõmsat jõuluaega ja õnnistatud uut misjoniaastat! Kirjutamiste ja kohtumisteni!”
Helene ja Joona Toivanen:
“Hea sõber! Saame osaleda igaüks omal moel jõulumüsteeriumis, milles saab ilmsiks Valgus. Nikaia usutunnistuses öeldaks Kristuse kohta, et ta on “valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast”. Valgus, see on kõigest üks nimedest, mida kirikuisad läbi aastasadade on kirjeldamatu Jumala kohta kasutanud. Rääkides millestki, mis on olemine, armastus, tõde ja ilu, on keeruline leida sõnu meie piiratud kogemusele toetudes.
Vahel jääb sõnadest puudu isegi inimlike kogemuste, nii ilu kui valu kirjeldamiseks. Kõne Jumalast kui Valgusest on püüd panna sõnadesse kogemust millestki, mis on kõige elava lähtekoht. Ilma valguseta ei kasva maailmas miski. Ilma valguseta on närbumine ja olematus. Kuid siis ilmub valgus ja olemine saab võimalikuks. Johannes kirjutab Jeesusest järgmist: “Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.” (Jh 1:3-5)
Jälle saame endalt küsida: mismoodi sellest mõelda, mismoodi selles elada, mis Piiblis sel allegoorilisel viisil kirja on pandud? Kuidas võiks see meid meie igapäevas kanda ja meid endid seestpoolt valgusega täita? Pole me ju pidevas “valgustatud” olekus, vaid võitleme igaüks oma ebakindluse, tasakaalutuse, hirmude ja minevikuhaavadega. Mõtlen ise selles suunas, et mida rohkem ruumi enda sees anname tõele, julgusele, avarusele, seda suuremaks muutub meie sisemine ressurss, mis sellises avaruse seisundis olemist toetab. Ise valguses viibides, sellega sõbrustades ja seda enda ümber särades saame üha enam ise osaks sellest valgusest ja teemegi nii ehk seda, mida Jeesus pidas silmas, kui ta ütles, et meiegi oleme maailma valgus ning “paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.” (Mt 5:16)
See, millele endis ruumi anname, kasvab. Selles osaduses Valgusega on meie niinimetatud jumalanäolisus, meie ühendatus ilu ja armastuse algega. Sellega kontaktis olles hakkab see sinust ja minust kiirgama nagu üks ilus kuma. Meie jumalanäolisus on siin ajalises maailmas veel poolik, tõeline kümblus on veel ees, kuid Kristuses oleme osalised millestki ühel ajal juba kohalolevas ja veel tulevas.
Ilusat pühalikku aega sinule ja su lähedastele!”