Rakverest pärit Helene ja Soome päritoluga Joona on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Soome Luterliku Evangeeliumiühingu misjonärid. 2019. aasta augustis läkitati nad tööle Kagu–Aasiasse, Myanmarisse. Maailm on kiires muutumises ning tänaseks on tööpõld laienenud. Uue tööperioodi alguses toimuvad läbirääkimised koolituskoostöö alustamiseks Indoneesias, kuid otsitakse jätkuvalt võimalusi koostöö jätkamiseks sõjaväelise riigipöörde järgse Myanmari luterlike kirikutega. Helene ja Joona elavad praegu Tai pealinnas Bangkokis.
Märtsi 2023 kirja saab lugeda siit lingist (pdf).
Misjonärid kirjutavad kodumaile kirju, hoidmaks siinseid läkitajaid kursis, kuidas nende toetatav töö edeneb, kuidas misjonärid end tunnevad ja kuidas meie jaoks eksootilises piirkonnas elatakse. Lisaks korrapärastele kirjadele jagatakse oma tegemistest ja vajadustest pidevalt infot ka Facebooki lehel Toivaset Missio. Järgnevalt saab lugeda nende postituste kokkuvõtet vahemikus 12/2022 kuni 03/2023, täiendavaks infoks sõbrakirjale.
Sotsiaalmeedia Toivaset Missio sõnumid
Myanmari sõjaväelise riigipöörde järel „kodututeks” jäänud misjonärid Helene ja Joona Toivanen, kes aitasid seal jalule ühte luterliku kiriku teoloogiakooli, õpivad nüüd Bankokis tai keelt ja tutvuvad luterlaste tegemistega naabermaades. Sidemed endise koostöökirikuga on säilinud, aga diktatuuri all ägaval Myanmari kirikul on esmatähtis praegu ellu jääda ning teoloogiamagistrite nagu Toivanenid pakutavat ei suudeta hetkel rakendada.
Alates sunnitud evakuatsioonist on Toivanenid ja nende peamine läkitaja, Soome Luterlik Evangeeliumiühendus vaadanud Kagu-Aasias ringi uusi teenimisvõimalusi otsides. Neid on silmapiiril paistnud ja paistab, aga kirikute ja misjoniorganisatsioonide vahel ei sõlmita töölepinguid uisapäisa. Nii on viimased kuud olnud misjonäridele küll põnevad ja tegusad, aga lõputuna näiv silmapiir paistab inimestele vist siiski väsitavam kui linnukestele. Kokkupuuted eri maade kristlastega ning koduste toetus on need, mis on aidanud Helene ja Joona vaimu virge ja lootusrikka püsida.
Koos Indoneesia kristlastega
Detsembri alguses sai teoks kümnepäevane reis Indoneesiasse, tutvuma Niasi Protestantliku Kristuse kirikuga Põhja-Sumatral, et kuulata maad võimalikuks koostööks. „Päevad olid pikad, täis väiksema ja suurema osalejate arvuga välk-koolitusi, piiblitunde ja kohtumisi, ka kohaliku omavalitsusega,” kirjutasid misjonärid oma jõulukirjas tugikogudustele. „Reisi eesmärk sai igatahes täidetud: saime olulist rohujuuretasandi infot, milliseid arenguvajadusi kirikuliikmed ise tunnetavad.”
Esimestest muljetest sai lugeda Facebooki lehelt Toivaset missio: „Huvitav, kas Jeesus oleks omal ajal pääsenud pildistavate masside käest õpetushetkede järel? Tänaõhtuse minikoolituse järel algas selline pildistamismöll, et lõpuks pidi kiriku misjonijuht meid vägisi autosse ajama, et ööseks hotelli puhkama saada. Hommik oli alanud rahulikumalt: kohtusime Põhja-Sumatra protestantlike kirikute nõukogu presidendiga, kellelt kuulsime koostööst nii teiste usuorganisatsioonide kui ametivõimudega. Õhtu poole külastasime kiriku üht lastekodu, mille järel algas eelmainitud koolitushetk. Helenet ei olnud kedagi tõlkimas, nii tuli hakkama saada Google Translate’i abiga. Joona kõneles edukamalt ehk tõlgi vahendusel kiriku vabatahtlike kutsumusest. Kõik tundus kaootiline, aga lõbus!”
Teadmisi tuli reisi jooksul jagada küll pühapäevakooli õpetajatele, varsti ordineeritavatele noorvaimulikele, koguduste noortele ja isegi juhtidele. Koolitajaid puudutas omakorda kohalike usu küpsus ja siirus: „Ka majanduslikult väga tagasihoidlikes tingimustes inimesed tõid korduvalt esile, kuidas Jumala abil üks päev korraga edasi minnakse. Sellest osa saada oli tõeline vaimulik kingitus!”
Jumalateenistuste järel, kus Joona tavaliselt jutlustas, oodati külalisi rõõmsal meelel toidulauda edasi suhtlema. „Argielu mitmekihisuses segunevad rõõm ja valu, kuigi sageli ei oska me naeratuse taga valu aimatagi,” märkasid misjonärid. „Ühes külas kutsuti meid kohvihetke järel palvetama kohvikupidaja tagakambris lebava haige ema eest. Veel hetk tagasi olime lobisenud argiasjust, aga nüüd olime ühiselt mure ja tänuga Jumala ees. Õnneks läbistab Jumala armastus kord kõik meie kaitsemüürid, parandab hingehaavad ning rõõm saab täielikuks.”
Koduses Myanmaris
Kohe peale Indoneesiat ootas Myanmar, Helene ja Joona kodu pea kaks aastat. „Tänavad, lõhnad ja tuttav birma keel tekitasid kodutunde, milles on igatsust möödunud aegade järele, mida sellisel kujul tagasi ei saa. Peame nüüd sotsiaalmeedias teadlikumalt valima, mida postitame,” selgitas misjonitandem Facebookis. Myanmaris kohtuti nii varasema koostöökiriku juhtidega kui ka sõpradega teistest kirikutest. Lisaks Joonale pidas koolitusi SLEY siinse piirkonna töö juht Pentti Marttila, kes oli Soomest kohale sõitnud võimalusi hindama.
Toivanenid andsid isiklikult üle 1720 eurot, mis oli detsembri keskpaigaks jõutud koguda EELK misjonipühal kogudustelt ja eraisikutelt. Eesti annetuste lõviosa läks ühe Kesk-Myanmaris asuvale lastekodule, toiduks ja koolituskuludeks. „Myanmaris on haridusreform takerdunud ning koolide tase väga madal, eriti maal. Õppetükke tuubitakse pähe ja tegelik õppimine toimub pärast kooli eraõpetajate käe all. Ka meie koostöölastekodu lastest käib enamus eraõpetajate juures. Kolm noort õpivad juba Yangonis, et ise õpetajaks saada ning avada kodukülas algkool,” toovad misjonärid välja mõruda tõe koos lootusekiirega.
Osa Eestist kogutud annetusest läks ühele kristlikule laste päevakeskusele, mis tegutseb valdavalt budistlikus kogukonnas. „Selle ainsa kasvataja July tõdemusel eelistavad lapsevanemad kristlastest õpetajaid kui leebeid, kannatlikke ja heasüdamlikke,” selgitavad Toivanenid. July lõpetab teoloogiaõpinguid ning kuigi tal pedagoogiharidust pole, on ta töötanud lastega juba 7 aastat. Kolme koolieeliku ema jutustab lastele piiblilugusid, olles kogukonnas valguseks.
Helene seiklused Indias
Järgmine reis viis Helene veebruari keskel naabermaale Indiasse, looma esmatutvust Manipuri evangeelse luterliku kirikuga. Tee Morehi linna valmistas elamuse: „Nii auklikul, käänulisel ja järsult üles-alla lainetaval teel polnud ma vist varem sõitnud. Osalesin piiskopi külalisena koguduse vabatahtlike seminaril ning pidasin ettekande pühapäevakooli õpetajatele. Ka Churachandpuris koolitasin kahel päeval pühapäevakooli õpetajaid. See töö, mida nad suure pühendumise, aga imeväheste vahendite ning ettevalmistusega kogu südamest teevad, on kiriku tuleviku jaoks nii oluline! Palvetan, et uute oskuste ja jagatud kogemuste toel suudaksid nad luua õpikeskkonna, kus iga laps tunneks end hoitu ja märgatuna, saaks õpetajate kaudu osa Jumala armastusest.”
Toivanenid reisivad enamasti koos. Indias oli Helenele nüüd paras katsumus: „Kuna reisisin üksinda, siis puudus võimalus jääda mugavustsooni: ei saanud sokutada mittemeeldivat toitu Joona taldrikule, ei saanud jätta tema hooleks ei finantsläbirääkimisi ega ootamatut minijutlust. Aga olen enda üle nüüd väga uhke! Peamisena jäävad meelde muidugi avatud ja säravad õpilased ning oma koduuksed avanud või toidulauda kutsunud koguduseliikmed. Oli vastastikku rikastav aeg!”
Joona jälle Myanmaris
Joona tee viis seevastu taas endisele kodumaale: “Oli rõõm osaleda märtsi algul ühe luterliku kiriku õpetajate ja diakonite ordinatsiooniteenistusel. Tuletasin tervituskõnes meelde Peetruse kaht tunnistust: kuidas Jeesust esimest korda kohates tunnistas Peetrus oma patusust ning hiljem tunnistas Jeesuse Jumala pojaks. Vaatamata oma ekslikkusele peab iga vaimulik leidma endas samamoodi nii alandlikkust kui julgust seista pühapäeviti koguduse ees jutlustamas! Ühtegi korda ei saa jätta vahele, isegi kui hommikul ei ole piisavalt harrast tunnet. Õnneks ei toetu vaimuliku teenimisamet enda tunnetele, vaid Jumala armastusele, mis on meie jaoks alati olemas.” Veel sai Joona kutse ühele ristimisteenistusele, mis jälle inspireeris: „Päeva evangeeliumitekst, Nikodeemuse ja Jeesuse vestlus uuestisündimisest viib mõtted ristimise armule. Sünd ei ole inimese otsustada, vaid elu on Jumala kingitus, mille väärtus selgineb täielikult alles armastavas suhtes Jumalaga.”
Misjonärid üheskoos
Lisakinnitust oma kutsumusele said Helene ja Joona ka seekord Mekongi misjonifoorumilt juba novembri keskel, mis seekord peeti Phnom Penhis. Jälle kohtuti Kambodža, Laose, Myanmari, Vietnami ja Tai kirikute ning misjoniorganisatsioonide esindajatega. „Oli tore näha kolleege ja siinse piirkonna kristlasi. Väikestele kirikutele on mõjunud eriti raskelt pandeemia. See on loonud uue “normaalsuse”, milles püütakse hakkama saada. Õnneks ei ole ükski kriis märk sellest, et Jumal oleks oma kiriku unustanud või hüljanud,” usub Joona. „Tema ei puhka enne, kuni on leidnud meist viimse kui ühe, vastab meie igatsusele armastuse järele ja ravib meie isekusest tulenevaid haavu. Oleme kõik kutsutud osalema selles Issanda töös,” ei jäta ta ka selle loo lugejaile meelde tuletamata.
Facebooki lehe Toivaset Missio postituste põhjal koostas Piret Riim