Skip to main content

15.03 oli Raadio7 ja Pereraadio koostöösarjas „Mõttekoda” külas EELK Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru, kes sai tänavu ainsa vaimulikuna president Alar Kariselt Valgetähe V klassi teenetemärgi ja seda Läänemaa elu edendamise eest. Saatejuht Helle Aan suunas vestlust, saamaks teada, mis on riikliku tunnustuse taga. Räägitust tegi siia kokkuvõtte Piret Riim.

„Jutlust pidada ma autasude üleandmisel ei saanud, kuna tunnustuse saajaid oli palju,” naljatab Leevi ja meenutab, kuidas ta noorena oli olnud pigem enesessetõmbunud ega osanud end sõnaliselt väljendada. „Tegelesin kunstiga, kus ei pea rääkima: maalisin, põhiliselt loodust. Aga kui Jumal andis kirikutöö kutse, siis hakkasin tasapisi õppima ja kasvama.” Märguandena, et tuleb end käsile võtta, on tal meeles koos peapiiskop Pajulaga peetud jumalateenistus Vormsi saarel, kus too imestas: nii suur mees ja nii vaikse häälega!

Katsumuse läbimine

Tänaseks on Leevi Reinaru olnud Läänemaal 40 aastat, teeninud Lääne-Nigula kogudust, millele hiljem lisandusid ka Nõva ja Noarootsi kogudused. Varem oli ta poolteist aastat Avinurme ja Tudulinna koguduste õpetaja, kui 1980. aastal, Moskva-Tallinna olümpia eel, tuli kutse nõukogude armeesse. Kaks aastat tuli seega veeta Puškinos Leningradi lähistel. „Seal oli avatud ingerlaste kirik, endine saksa luterlaste kirik. Õpetajaks oli Tiit Salumäe, kes mind hiljem Läänemaale kutsuski. Sõjaväepiletis oli mul lausa kirjas: pastor. Kohe esimesel ööl kamandati mind kasarmus rivist välja, punasesse tuppa. Vanemad ajateenijad hakkasid küsimustega pommitama: püha isa, miks sina sõjaväkke tulid? Venemaal üldiselt vaimulikke sõjaväkke ei võetud. Ütlesin, et kästi… Ma ei kartnud – kodused ja sõbrad ju palvetasid minu eest.”

Tagasi vaadates leiab Leevi, et õppis neil kahel aastal palju ja nägi ka Jumala hoidmist ja juhtimist. Ülemused pakkusid võimalust käia pühapäeviti kirikus. „Suhtumine oli hoopis teistsugune kui oleks võinud oodata. See, et olin ordineeritud vaimulik, ilmselt mõjus.” Püssi kandmise võimalust ei pakutud seal kellelegi, sest tegemist oli tööpataljoniga, kus olid kohtulikult karistatud mehed.

Sellest ajast on pärit Leevi tore suhe praeguse Ingeri kiriku pensionil piiskopi Aarre Kuukauppiga ja keelemehe ning pastori Arvo Survoga, kelle ümber kogunes tol ajal soomekeelne noorte grupp, kus Leevigi nädalavahetusi veetis. Tema hea soome keele oskus pärineb just sealt. „Alguses ma ei saanud aru, et miks nii – olin oma elu pühendanud Jumala riigi tööle, aga sattusin kohta, mis näis mõttetu. Tagantjärele on arusaamine teine, seal toimus väga erinevaid vestlusi ja olukordi. Meie elu on Jumala käes ja Jumal annab hetkel, kus vaja, erilise julguse ja tarkuse reageerida, vastata, olla. Karta ei tasu kunagi! Kasvõi praegu, kus mõtleme, kas sõda tuleb Eestisse või ei tule. Saame kristlastena ikka olla tasakaalukad ja rõõmsa lootusega. Igas ühiskonnas, igas ajahetkes on meil suurem abimees, kes annab julguse Koljatile silma vaadata.”

Misjonijuhiks 1990ndatel

Misjoniidee avastamise protsess algas Leevi jaoks 1990, kui algas missiote korraldamine Soome Rahva Piibliseltsi kaudu. 1994 loodi Eesti luterlikus kirikus pärast misjonikonverentsi toimkond, kus üllatuslikult volitati Leevit edasi tegelema teemaga, kuidas misjonitöö võiks meie kirikus välja kujuneda. „Eks Jumala sõna teeb ise oma tööd, aga vahe on selles, kas kaevata maad labidaga või künda traktoriga. Misjonikeskuse mõte on tegutseda teadlikult ja organiseeritult, et külv oleks laiem.

Meie visiooni aluseks on uurimistööd „Usust, elust, usuelust”. Tihe on koostöö Soome misjoniorganisatsioonidega, kellelt kõigilt oleme õppinud. 15 välispartnerit on meil, lisaks soomlastele Norra misjoniselts. 1998. aastal olin pool aastat Soome Misjoniseltsi misjonikursusel. Tol ajal olid soomlased väga huvitatud panustama Eesti kristliku kogukonna ülesehitamiseks. Sealt tekkisid kontaktid, mida on tulnud lihtsalt hoida. See tähendab aja võtmist, kohale sõitmist, ise külaliste vastuvõtmist.”

Misjonikeskuse juhataja väidab, et mitte tema pole kõikides valdkondades asjatundja, vaid töö seisneb organiseerimises, õigete asjatundjate kaasamises. Soomes on palju doktorikraadiga misjonispetsialiste ja Eestiski on asjatundjaid aastakümnetega peale kasvanud. „Visioon, mis sai soome sõprade abiga loodud ja meie kiriku poolt kinnitanud, on üldjoones läinud sammhaaval täide. Põhimõtted on saanud ka iseendale rohkem selgemaks: me kuulutame, koolitame ja läkitame.”

Mis on olulisim?

„Inimesteni jõudmiseks peab olema Jumala juhatus,” leiab misjonijuht. „Tegevus peab olema kantud palvest.  Teoorias oleme kõik hästi tugevad ja kujutame ette, kuidas kogudus peaks kasvama. Tegelikkuses kõik nii hästi ei toimi, koguduseliikmed ei tegutse piisavalt. Miks? Tarvis on luua suhtekolmnurk: misjonär, kogudus, Jumal. Jumal äratab inimese uskuma, aga meie misjonikeskuses püüame äratada juba usklikku inimest rohkem tunnetama oma võimalusi, kutsumust ja andeid, et hakata neid julgemalt rakendama. Läbi selle võiks ka suurem pilt muutuda.”

Koolituste kõrval on misjonikeskuse uus lähenemine visioonipäev, koguduseliikmete arutelu. „Ka väikeste koguduste liikmetel on ideid, mida teha, kuidas paista kogukonnas valgusena. Kokkusaamine, läbimõtlemine ja plaani tegemine – selles saab misjonikeskus olla algataja. Olen näinud inimestes väga suurt tahet koguduse elu parandada! Väga vähe on neid, kes ütlevad, et meil pole raha, pole inimesi, pole noori ega lapsi, pole midagi teha. Domineerib eakamate koguduseliikmete suur motiveeritus oma kogukonnas midagi ära teha. Ka noorte peale mõeldakse, et leiduks see üks inimene, kes hakkaks noori kokku koguma ja nendega tegelema.”

Võtmemõistena toob Leevi välja „Jumala perekonna”, mis tähendab kollektiivi, kus tuntakse end ühise perena ja tahetakse, et perel läheks hästi. Selleks toetatakse üksteist, ollakse motiveeritud ühiste eesmärkide nimel loovalt pingutama – mitte isiklike eesmärkide saavutamiseks. „Eks Eesti kristlased ongi üks suur pere, aga selle pere juhtimine on teema, kus on veel arenguruumi.”

Erinevad võimalused

Misjonikeskuse kuulutustöö varasem lipulaev, Misjonikoor töötab majanduslikel põhjustel juba mõnda aega Mustamäe koguduse tiiva all. Evangelismi alal on esile kerkinud Joel Reinaru, kes mullu külastas 32 kogudust ja keda kutsutakse ka Soome. „Temale on Jumal andnud ärataja rolli, kelles nähekse, kuidas Jumala sõna puudutab noori. Temaga koos saab palvetada murede ja vajaduste pärast. Laiemalt korraldame koos kogudustega kord aastas misjoni- või kirikupäevi. Mullu Mustamäel toimus nädalaga ligi 50 üritust, et tulla kirikust välja ja tutvustada, mida me teeme, luua kontakte. Alati on siin oluline oikumeeniline koostöö ja koostöö kohaliku omavalitsusega.

Kolmas meie tegevusala, läkitamine tähendab välismisjonit. Algul tekitas see teema küsimusi, et oleme ise misjonimaa, miks me väljaläkitamisest räägime. Aga leidsime, et kuna Jeesus on andnud misjonikäsu, siis see, et oleme vaesed, väikesed ja nõrgad, ei tähenda, et meil pole midagi jagada. Koostöös Soome misjonipartneritega oligi meil kohe võimalus haakuda Anu ja Juha Väliaho misjonitööga. Eesti kogudused pole siiamaani majanduslikult valmis läkitama misjonäri kaugele maale, mis aastas tähendaks kümneid tuhandeid eurosid, aga saame olla oma Soome partnerite abilised. Oleme loonud misjonäride tugikoguduste võrgustiku ja kasvatame ideed, et kogudused nii vaimselt kui majanduslikult aitavad misjonäril tööd teha. Läbi selle töö oleme me väga palju õppinud erinevate kultuuride ja kirikute kohta.”

Leevi meenutab, et eestlasi on ajaloos ka varem misjonitööle läinud, ikka koostöös välismaiste misjoniseltsidega. Evald Ovirist sai Aafrikas koguni märter. „Praegu on kristlaste tagakiusamine maailmas järsult tõusnud ja ärgem unustagem siin rahulikus Eestis oma vendi-õdesid, kes usu pärat kannatavad. Aga Jumal on ka nendega, juhib ja aitab neid.” Ka Tansaania piirkonnas, kus hukkus Ovir, on praegu praostkonna keskus. Väärtuste muutumine inimeste südames võtab lihtsalt aega.

Noorte usaldamine

Leevi on tänulik, et toetuse osas Misjonikeskusele on toimunud ka Eestis igal aastal väike kasv. Jõuda tahetakse veel paljudeni, keda töösse kaasata. Oma osa selles on kõigil kristlikel meediaväljaannetel ning sotsiaalmeedial, kes misjonitööd tutvustavad. Noorte Plussmeedia jagab nii infot, Jumala sõna kui ka noorte usukogemusi. „Plussmeediast on kujunenud noorte platvorm, mis annab tugevat usulist impulssi läbi tegevuste. See annab „suurte inimeste” töö võimalusi vabatahtlikkuse vormis. Noor tahab end kuskil rakendada ja Plussmeedia pakub võimaluse kirjutada, pildistada, filmida, interjueerida, millele noorel on muidu raske ligi pääseda. Noorte osa selles misjonitöös on väga viljakas ja nähtav.”

Lisaks Leevi ühele elutööle misjonikeskuses kerkib ka Lääne-Nigula kogudus esile eriti noortetööga, leiab saatejuht Helle Aan. „See pole minu töö,” tõrjub Leevi. „Mina pastorina lõikan väga palju seda vilja, mida  on teinud minu eelkäija. Minu külvatut lõikab minu järeltulija. Õnneks on õpetaja Kristo Hüdsi töö Lääne-Nigulas üle võtnud. Jumala poolt on nõnda juhitud ja meie ei pea keskenduma sellele, et kokku lugeda tulemusi ja numbreid. Seda peab küll tegema, sest statistika, aruandlus ja uurimus on meie töö üks alustala. Toetume Jumala sõnale, aga Jumal on andnud ka mõistuse ja tarkuse, elu ja tegevuse analüüsivõime, mille järgi atra seada. Selles sümbioosis sünnivadki visioonid ja eesmärgid, mis peavad olema piisavalt ambitsioonikad, aga mitte liiga kõrged. Juhid peavad paraja kõrguse ära tunnetama.

Jumal tegutseb igal ajal

Kui abikaasaga Lääne-Nigulasse tööle asusime, oli veel nõukogude aeg ja kirikus käisid inimesed, kes seda tollal ei häbenenud. Nad aitasid oma varaga  kirikut remontida ja hoolitsesid ka õpetajapaari eest.  Anti toiduaineid, villaseid sokke ja kampsuneid. Osadus Jumalaga loob sellised mõtted ja olukorrad! Uuel ajal, kui olid suured leerid ja pühapäevakoolid, olid tulijad valmis kohe ka vastutust võtma. Suur kaader on läbi nende kogemuste välja kasvanud. Kõik nad pole kiriku juures, aga on Jumala kutse vastu võtnud ja elavad nii oma igapäevaelu. Ei saagi mõelda, et üks vabatahtlik koguduses jääb sinna igavesti! Toimubki inimeste liikumine, aga kogudus peab täitma oma ülesande – luua ühendus inimese ja Jumala vahel. Samuti on kogukonnaga – oleme olnud avatud koostööks erinevatel tasanditel ja saame olla tänulikud, et inimsuhted toimivad. Ka omavalitsuste tasandil kirikuga arvestatakse. Teame, mis toimub vallas, linnas või maakonnas; saame kaasa elada sellele, mille pärast muretsetakse või rõõmu tuntakse.”

Leevi on kindel, et praeguse vaimse tervise probleemide põhjus on nõukogude pealesurutud ateistlik kasvatus, mis on jätnud inimesed ilma usu ja Jumalata, ilma lootusest: „Kui lapsed kasvavad peres, kus esmatähtis on raha ja töö, siis inimene ei arene terviklikult, vaid ühekülgselt. Haridust reformitakse kogu aeg, aga midagi olulist on siiamaani puudu.” Kirikutöös saab pensionieas Leevi hinnangul alati kaasa lüüa: „Kui ei saa enam joosta, siis saab käia; kui ei saa enam käia, siis saab palvetada. Nii on meie esivanemad Jumala riiki teeninud ja minagi tunnen, et olen kiriku ehitaja. See on olnud kasvamine, õppimine. On olnud põnev, ehkki kõik ei ole alati läinud soovitult ja olen teinud ka vigu. Usun, et Jumal on elav ja mina saan käia koos temaga, Jumala riiki teenida.”  

Saadet saab järele kuulata Pereraadio arhiivist, kuupäev 15.03.2023