Jälle on misjonikeskuse meediatöötaja kuukirja aeg! Veebruaris 2025 oli Pereraadio “Meie Misjoni” külaliseks Soome misjonär Tero Ruotsala, kelle põhitööks nii meil, Jordaanias kui ka Kambodžas kujunes koguduste helitehnika ja bändimuusika arendamine. Vaimulikust perenõustaja Pia Ruotsala abikaasa põhisõnum oli, et olge koguduseliikmetena üksteisega armulised. Näiteid kristlaste elust eri kultuurides toetas muusiku rahulik kõnemaneer ja soe hääletoon.
Ei mäletagi, millal viimati oli selle raadiosarja külaliseks meesterahvas, kes pole vaimulikuseisuses. Viimase aasta jooksul käis sarjas koguduste aktiivseid ilmikliikmeid küll seitse naist, osa neist misjonäri staatuses, aga mehed olid kõik kirikuõpetajad. Nüüd Tero puhul tundsin äkki, kuidas sain temaga samastuda. Õpetaja peab, teadagi, õpetama. Tema roll on olla kuulajast üle, temast targem. Aga muusik Tero ei tsiteerinud ühtegi kirjakohta. Ta muretses inimeste pärast ja tundus seega toetav.
Samal ajal “Meie Misjoniga” toimetasin ka veebruarikuu “Ortodoksia” saadet, kus teoloog Tauri Tölpt tutvustas „dogma” mõiste pikka üllatavat arenguteed. Muuhulgas nii: „Kirikuisa Basilius Suure sõnul on kirikus dogma ja kerügma. Kerügma ehk kuulutus on see, mis seisab pühakirjas. Pühakiri oli kõigile avalik, seda said lugeda kõik, ka paganad. Aga Basiliuse sõnul on meil ka dogma ehk see, mis on salajane. Salajast anti edasi usuõppes, liturgilises elus, armulauas. Kuidas seda tajuti ja tõlgendati, hoidsid kristlased enda teada. Seega on kristluses alati olnud nii avalik kui ka mitteavalik info ning sakrmentaalne, kogemuslik on olnud salajane.”
Samas saates jagab tõsiste terviseprobleemidega koguduseliige Indrek Lundava enda elust: „Rääkisin haiglas psühholoogide ja teiste tarkade inimestega, aga tundsin, et midagi jääb puudu. Nemad ei aktsepteeri ju Kristust! Aga kuidas on minu eest hoolitsenud üks 90-aastane memmeke! Helistan talle, küsin, kuidas tal läheb. Tema ütleb: „Jumala armust, Jumala armust!” Ja mina hakkan seal telefoni otsas nutma ja meelt parandama. Ma parandan meelt…”
Jaanuari „Müürilehes” ilmus kosutav intervjuu meedialabor Levila juhi Daniel Vaarikuga. Muuhulgas seal osutatakse, et labor on koht, kus katsetatakse ega kardeta eksida – seesama hoiak, mille vajadust rõhutas Tero Ruotsala ja samuti tema kolleeg Oiva Hujanen Pereraadio jaanuari saates “Elupuu”. Misjon 112 eestvedaja Annely Neame on omakorda Facebooki postitanud koguduseliikmete ajendeid misjonifoorumi õpikogukonnaga liitumiseks. Välja tuleb, et tegemist on ärksate ja tegusate, muutusi igatsevate eelarvamusvabade huvilistega, kes soovisid kogemuslikku kinnitust ühiselt käidava tee õigsusele. Selle „tavalise koguduseliikme” häält vahendava postituse pikkus on 692 tähemärki – võimalik, et optimaalne vihjama salajasele, mis toetaks ja paneks meelt parandama.
Ka sellel kuul olen jätkanud teemaga, kuidas Soome misjonärid Soome kogudustes ja misjoniringides meie heaks raha koguvad. Muuhulgas leidsin liigutava uudise, kuidas üks misjoniühing korraldas Eestis tehtava misjonitöö heaks ülemaalise korjanduse. Koostasin uudise ja Facebookis üks Soome kolleeg kommenteeris, et tegemist pole mitte selle organisatsiooni initsiatiiviga, vaid ülemaaline korjandus on Soome luterliku kiriku poolt igale kiriku ametlikule misjoniorganisatsioonile kord aastas ette nähtud kohustus. Kuidas ma oleksingi pidanud ise millegi nii suurejoonelise peale tulema?
Organisatsioonide misjonärid koguvad meile jätkuvalt toetust ka ise. Pia ja Tero Ruotsala külastavad Eestis koha peal töötamise kõrval iga nädal keskmiselt ühte kuni kahte kogudust Soomes, kus tutvustavad oma tööd siin ja koguvad annetusi. Kirsi Vimpari külastuste sihtkohti oli teda läkitava organisatsiooni kodulehel pooleteise kuu kohta 27 ning misjonär imestas Facebookis ka ise, kui mitmekesiselt tal õnnestub seekordsel kodumaaperioodil eri paikades inimestega kohtuda. Hiljuti kodumaaperioodilt naasnud Liisa Rossi ühismeedia postitused on piiblitundide pidamise teemal meie kogudustes, mille sekka juhtub ikka mõni teade ka Soome põikamisest, et seal jälle misjonisõpru näha. Oiva Hujanenil on neil päevil Soomes kolm kohtumist nimetuste all „Eesti kiriku saatuslikud aastad” ja „Eestile lootusrikas aeg”.
Näib, nagu me Eestis oleksime eriliselt nunnud, kellele Soomes muudki tahetakse ja tahetakse toetamissooviga kaasa elada. See Jumala saladus toob soomlastele kindlasti hulgaliselt õnnistust, nagu Issand on rõõmsatele andjatele lubanud. Küsimus on, millal ja kuidas me ise ärkame taolise õnnistuse vastuvõtmiseks?
Järgmine kord saan loodetavasti kirjutada veel ühe labori ehk supervisioonist huvitujate saladusest. Rõõm on olnud aidata sõnastada teateid algavast arenguprogrammist koguduste liikmetele, mille sisu peaks proovima tõlkida seekord mitte kirikukeelest ilmalike inimeste jaoks nagu tavaliselt, vaid ilmalikust erialakeelest just usklike jaoks. Kuidas seostub supervisioon kristluse ja Piibliga ning sedakaudu iga ristiinimesega? Paljud koguduseliikmed on supervisiooni edukalt rakendanud, mis peaks tõendama, et Jumala saladus mõõdukal selgitamisel ei hävi.
Piret Riim
Tänupalve: Et Issand ikka teeb oma tööd EELKs ka uute töövormide näol! Meil on lootust!
Eestpalvesoov: Jumala armulikkuse suurenemine koguduseliikmete vahel.
Annetada misjonikeskuse töö heaks saab siin