Renata Kaleininkas aitab teha noortetööd Saku ja Mustamäe luterlikes kogudustes, on vabatahtlik operaator TV7-s ja tegutseb Plussmeedias. Pereraadio saade Meie Misjon temaga läks eetrisse veebruaris 2023, kui ajalehes Eesti Kirik oli just ilmunud EELK noortetöö olukorra kirjeldusi, vt lugu 1 ja lugu 2. Järgnevalt saab lugeda raadiosaate kokkuvõtet.
Renata Kaleininkas (19) osaleb 2022 sügisest 2023 kevadsuveni Norra Misjoniseltsi (NMS) rahvusvahelises misjoniprogrammis Ucrew (tlk noorte meeskond), millega teeb EELK Misjonikeskus koostööd. Renata kirjeldab oma teed praktikale:
„Kuus aastat tagasi osales seal minu suur õde Katarina, kes tegi noortetööd Inglismaal. Ta sai palju uusi tuttavaid ja sõpru ning ägeda kogemuse elada aasta aega uues riigis. Läbi aastate on tulnud praktikante ka Eestisse Norrast, Inglismaalt ja Prantsusmaalt, ning Eestist on läinud praktikante mujale. Olin nendega juba pikka aega suhelnud ja uurinud, et kuidas on olla praktikant ja mis organisatsioon see on. Sa pead olema lõpetanud gümnaasiumi. Lõpetasin mullu ja soovisin minna Inglismaale, aga tekkisid viisaprobleemid ja tookord keegi sinna ei saanud. Seekord pakuti võimalust minna Norra või jääda Eestisse. Ning mina mõtlesin, et sisemisjonit on ka vaja!”
Veel kolm eestlannat asusid tööle Norras, aga Renata sai endale rolli, mida varem olid täitnud norrakad: noortetöö Saku Toomase ja Mustamäe Maarja Magdaleena kogudustes, esimese eestlasena kodumaal Ucrew programmi raames. Veebruarist on siia appi oodata ka ühte neidu Norrast, keda kohustused kodumaal seni kinni pidasid.
Mida Renata kogudustes teeb
„Kord kuus on kogudustes noortekad, kus olen abiks noortejuhtidele: mõtlen välja mänge, aitan kaasa sõnalistes osades ja organiseerimisel. Pühapäevakooli õpetajana mõlemas koguduses valmistan iga nädal ette tundide sisu: sõnaline osa Piibliga, meisterdus, võib-olla mõned töölehed. Kõigepealt paaril esimesel korral vaatasin, et kuidas neil asi käib, sest kui keegi võõras lihtsalt tuleb ja hakkab midagi tegema, siis võibolla lastele üldse ei meeldigi. Mulle meeldib googeldada tundide näiteid inglise keeles, et saada inspiratsiooni, mis nurga alt läheneda. Näiteks räägin, et Jeesus oli päriselt olemas, et selline lugu juhtus päriselt, mitte pole muinasjutt. Eesti keeles on ka väga häid materjale, aga inglise keeles on rohkem ja mitmekesisemalt.”
Noortetööga oli Renata tegelenud juba aastaid, olnud abiks Valguse Tee vabakoguduse noortekatel. „Nad on nii-nii armsad inimesed, aidanud mul kasvada usus,” kiidab Renata. „Meil on seal vanemate noorte punt, kellega korraldame noortekat noorematele, aidates suurema mahuga oma noortejuhte.”
Areng aktiivseks kristlaseks
Renata hinnangul oli nende pere olnud varem nn jõulukristlased, aga kui ootamatult suri vanaisa, oli see suur löök. Renata käis siis teises klassis. Pere hakkas mälestamas käima kalmistu kabelis, kust Viimsi luterliku koguduse õpetaja kutsus neid Püha Jaakobi kirikusse. Üks Soome misjonipere korraldas seal pühapäevakooli ja hiljem noortetööd. Tema suur õde kaasati noortetööd juhtima ja sealgi kasvasid õed usus. Renata on selle pere lastega siiani suur sõber. „Lapsepõlve ma olengi veetnud luteri koguduses, olen tuttav selle liturgiaga. Aga mingi hetk mu vanemad avastasid Valguse Tee piiblikooli. Sealt me sattusime Valguse Teesse – lapsed vanemate järel,” selgitab Renata üleminekut vabakogudusse.
Ettevalmistus misjoniks
toimus kahe nädala jooksul Norras, kus tänavu osales umbes 20 noort Eestist, Norrast ja Saksamaalt. „Oli hästi tore kohtuda noortega teistest kultuuridest ja näha, kuidas neile paistab usk, Jeesus ja kirik. Meile tutvustati NMSi, mis pärineb 1800ndate keskelt, töötab luteri kiriku all, aga oikumeeniliselt. Külastasime paari linna ja teisi kirikuid, veidi räägiti teoloogiast, veidi noortetööst. Räägiti aja planeerimisest ja hakkamasaamisest uutes keskkondades, isegi kultuurišokist. Samuti anti igaühele ülesanne kirjutada, kuidas ta usule tuli.” Viimase mõtestamine oli Renata meelest eriti huvitav.
Suhtlemine käis inglise keeles. Renata kiidab Norra misjonijuhte, kes mõjusid väga toetavatena. Üks inglanna läks samuti tööle oma kodumaale ja on seega Renata kogemusekaaslane, aga Renata rõhutab, et ta ei ole end kunagi tundnud üksikuna, sest kõik noored toetavad üksteist, ehkki usuteel ollakse eri kohtades. „Eks kõik peavad kasvama,” leiab praktikant. Kedagi Norras enam praktika jaoks ebaküpseks ei tunnistatud, vaid juba varem olid tehtud videointervjuud kandidaatidega.
Valituks osutunud, sai Renata kokku oma Eesti-poolsete juhendajatega, õpetajate Tiina Klementi ja Magne Mölsteriga ning tema abikaasa Avega. „Nad on ka väga toetavad,” lisab Renata. „Teeme koosolekuid kord kuus ja nad alati küsivad, et kuidas mul läheb, kas töökoormus on sobiv, kas kõik on hästi või peab midagi muutma. Toetus on Eestis hea, pole midagi kurta!” kinnitab praktikant.
Täiskohaga töö
Renata saab praktika eest palka NMSilt. Aruandeblankette täitma ei pea, aga tuleb oma tegevustest teha blogipostitusi Ucrew Facebooki lehele ja Instagrami. NMS toetab ka Plussmeediat, kus Renata oli vabatahtlik juba aastast 2018 ja on nüüd vastutust juurde saanud. Juba ammu on ta kirjutanud artikleid ja tegelenud Plussi sotsiaalmeediaga, aga 2022. aasta lõpust sai temast some koordinaator ehk postitajate leidja. Renatale meeldib, et Plussi vabatahtlike tiimipäevadel saab tuttavaks teiste noortega, kes on huvitatud ajakirjandustööst. „Plussis saab harjutada inimestega suhtlemist ja intervjueerimist.,” hindab Renata, kes on saanud niimoodi heaks sõbrannaks ühe USA kristlasest muusikuga, Floridast. Lugusid välismaa artistidega on tehtud veel, sest Eesti omadele kipub juba ring peale saama.
Poolteist aastat tagasi sattus Renata lisaks vabatahtlikuks operaatoriks TV7sse. Juba põhikoolis käis ta animatsiooniringis ja filmindus on huvitanud teda väga. „Vastasin nende vabatahtlike otsimise kuulutusele. Läksin kohale, nad tegid mulle lühikoolituse, kuidas liigutan kaamerat, kuidas zoomin, kuidas jälgin teise kaamera ülesvõetavat,” meenutab Renata. Alguses anti talle filmida rahulikke jutusaateid, aga nüüd on ta käinud ka palveõhtutel, kus kõik kaamerad on otse-eetris ja tegutseda tuleb kiiremini. Salvestamas saab käia nii, nagu muu graafik lubab, paar korda kuus ikka. „Ka teletöös on hästi head, armsad inimesed ja õnnistatud keskkond,” ei jäta vabatahtlik lisamata. „Nad ei taha oma vabatahtlikke liialt koormata, muidu väsib lihtsalt ära.”
Kuidas saada noori juurde
Lapsi jagub pühapäevakooli nii Sakus kui ka Mustamäel, aga noori käib suurlinna koguduses veidi enam kui alevikus. Mõlemad kirikud on uued, aga Saku oma on väiksem ja sisetööd seal rohkem valmis kui Mustamäel. Ruumid noortetööks vajavad mõlemas veel sisustamist, aga saadakse hakkama.
Renata meenutab, kuidas ta omal ajal argliku tüdrukuna kartis Valguse Tee noorteõhtule minna. „Aga nad võtsid mind nii soojalt vastu! Vabakogudused on natuke elavamad kui luteri kogudused. Luteri jumalateenistustel võiks natuke elavamalt rääkida, olla mitte nii traditsioonis kinni. Aga ma ei mõtle, et kõik võiks olla lubatud – see pole ka õige. Võiks ehk olla rohkem Püha Vaimu tunnetust. Mulle tundub, et luteri kirikus üldse ei räägita Pühast Vaimust, see oleks nagu kõrvaline. Aga vaimsus on väga-väga tähtis! Eks tuleb palvetada, et rohkem noori saada, ja rohkem panustada noortetöösse – leida inimesed, kes oleksid nõus olema noortetöö tegijad, ja leida rohkem ressursse,” pakub Renata vastuseks küsimusele, kuidas noortetööd võiks parandada: korraldada noortele alguses kohtumisi kusagil mujal, rääkida noortega, panustada nendesse päriselt ja olla nende jaoks olemas.
Renata jaoks on Püha Vaim Jumala tunnetus ja puudutus, mis aitab ära tunda ja teha õiget. „Püha Vaim on Jumala poolt antud. See on tegelikult väga oluline teema, aga luteri kirikus ma väga harva kuulen sellest,” kahetseb Renata. „Nagu ka keeltega rääkimisest ja tervendamisest, mis oleksid nagu vabakoguduste teemad. Aga miks mitte luteri kirikus rääkida nendest?”
Tähthetked
Renata peab viie praktikakuu järel kõige olulisemaks seda, et noortega on tekkinud nii hea klapp: „Vahel tekivad mõtted, et miks ma küll välismaale ei läinud. Aga siis tunnen tänu nende noorte eest, et saan nende jaoks olemas olla, neile sõbraks olla! Nad on mulle väga armsaks saanud, tahan nendega lihtsalt aega veeta ja küsida, et kuidas neil läheb. Olen väga tänulik nende armsate suhete eest, mis ongi minu tähthetked olnud!
Arvan, et olen ka julgemaks saanud, sest enne ma pole õpetaja rollis olnud nagu nüüd pühapäevakoolis,” mõtleb Renata järele. Ta on varem käinud EELK noorte piibli- ja misjonikoolis ning praegu Valguse Tee piiblikoolis. „Mul on veel palju õppida, ja eks Püha Vaim õpetab ka, et millal midagi rääkida. Näiteks Saku pühapäevakoolis rääkisime ristimisest, aga ka Jumala hääle kuulamisest. Üks laps küsis, et kuidas see käib. Siis ma rääkisin ja arvan, et Püha Vaim rääkis, sest ma ise vist ei oleks tulnud nende mõtete peale. Ikka mõtleme ju, et kas nüüd ütlesin õigesti, aga ma rääkisin, et tuleb Piiblit lugeda ja isegi kui sellest aru ei saa, saab palvetada Jumalale, et saaksid aru. Palve ei pea olema pikk ega põhjalik, vaid paned lihtsalt käed kokku ja ütled: „Kallis Jumal, aita, et saaksin Sinu sõnast aru, mis mul oleks vaja.” Ja Jumal räägibki sinuga! Ta räägib erinevatel viiside, nagu Piiblistki paistab. Mul on nii hea meel, et sain seda öelda, ja et ta üldse küsis! Need on hetked, kus mõtlen: oh, tänu Jumalale!”
Tulevik
Animatsiooni huvi on Renatal säilinud, aga ta ei oska veel öelda, kas ta pärast praktikat, sügisel valib selle eriala või läheb õpetajaks õppima. „EKAs on suur konkurents, aga proovima peab! Õpetajakutsele olen samuti varem mõelnud, aga mitte nii palju kui nüüd. Mu koguduse noortejuht õpib matemaatika õpetajaks, aga mina sobiksin võib-olla klassiõpetajaks. Olen kuulnud, et see on väga äge, ehkki raske töö, sest väga palju on vaja teha. Aga seoses pühapäevakooliga on mul juba praktikat ka!”
Saadet Meie Misjon Renata Kaleininkasega saab kuulata siit