4. jaanuaril oli Pereraadios jälle eetris misjonikeskuse sari Meie Misjon, kus seekord tutvustas Soomes elav EELK misjonär Liliann Keskinen oma põhitööd: soomekeelse ajakirja Inkerin Kirkko toimetamist. Ajakirja lehitsedes sai palju teada ka selle Venemaal tegutseva luterliku kiriku praegusest elust ja tegemistest. Saadet saab järele kuulata Pereraadio arhiivist ja üht-teist on lühidalt välja toodud allpool.
Liliannil on küll viisa vaimuliku töö tegemiseks Venemaal, aga hetkel on Soome-Vene piiripunktid suletud ja Ingeri kiriku kogudustesse ei pääse, ehkki seal pikisilmi lääne külalisi oodatakse. „Ingeri kirikus keskendutakse praegu sellele, mille pärast kirik üldse olemas on. Poliitilisi kihutuskõnesid ei peeta. Olukord on isegi peresid tülli ajanud ja soovitakse, et kirik oleks koht, kus ei pea mõtlema nendele asjadele,” väidab Liliann.
“Iga kord, kui olen seal käinud, on keegi jälle öelnud: kui tore, et tulite. Paljud sõpruskogudused Soomest on oma suhted üles öelnud või pausile pannud. Saan aru, miks – et Venemaa boikoteerimine oleks täielik. Aga kui sõbral on rasked ajad, kas siis ma temaga sõber ei olegi? Soovin, et me kogu oma vihas Venemaal ja Ukrainas toimuva vastu ei hakkaks vihkama venelasi. Jumala ees oleme kõik ühe pulga peal ja paljud Venemaal elavad inimesed ei saa ise arugi, mille käes nad kannatavad, mis nendega tegelikult tehakse.”
Ingeri luterlikus kirikus on kogudusi Lilianni sõnul üle saja ja liikmeid viis kuni kaheksa tuhat. Arvud pole täpsed, sest esiteks toimub koguduste liikumine kuulutuspunktist koguduseks ja vastupidi ning koguduste liikumine Ingeri ja mõne muu luterliku kiriku vahel. Suur osa agaraid kirikuskäijaid ei soovi end kogudusega ametlikult siduda. On suuri kogudusi, on väikeseid. Mullu pühitseti näiteks uus kirikuhoone Ulan-Udes. Leerikursusi korraldatakse nimetuse all: „Kristluse põhitõed” ja need on populaarsed. Kirik on internetis väga nähtav.
Ajakirja „Inkerin Kirkko” toimetaja Liliann kogub lehematerjali: intervjuud, lood ja pildid oma Soome kodus interneti teel kokku. Ajakirju on kirikul kaks: venekeelne ja soomekeelne. Viimane on mõeldud peamiselt kiriku toetajatele Soomes. Sisu osaliselt kattub, aga pika luterliku traditsiooniga soome lugejale ei pakuta näiteks piibliõpet ega luterlust tutvustavaid artikleid. Soomekeelne ajakiri ilmub kolm korda aastas, viimane väljaanne sisaldab kahte numbrit koos. Osade uudiste puhul piirdutakse ainult pildi ja sisuka allkirjaga, et ruumi kokku hoida. Pikemad lood hõlmavad paar lehekülge.
Liliann püüab kõigepealt ise selgeks saada, kuhu tahab oma looga välja jõuda või mida loo kangelane ise rõhutas. Arvestada tuleb eelistustega, mille alusel üldkiriklik meedia koguduste uudiste seast infot avaldamiseks valib: näiteks, et lugu puudutaks paljusid kogudusi või oleks kuidagi eriline, eeskuju andev. Kõige tegusamad ja suuremad kogudused asuvad Peterburi lähistel, aga Liliann otsib teadlikult uudised ka mujalt: „Kui näiteks mõnes väikeses kauges koguduses, kust ammu pole midagi kirjutatud, leeritatakse keegi, siis püüame seda kajastada.”
Materjali kogumisel on abiks kiriku sotsiaalmeedia rühmad. Kõige tulemuslikum on ikka otsekontakt ehk konkreetsele inimesele helistamine või kirjutamine. Aastatega on Liliannil tekkinud tuttavad pea igas koguduses, kellelt materjali küsida. Jumal on viinud toimetaja ka „juhuslikult” kokku põnevate inimestega, kellest lugusid teha.
Eesti ja Venemaa vahel post küll ei liigu, aga „Inkerin Kirkko” trükitakse Soomes ja seda saab tellida ka välismaale ehk Eestissegi. Selleks tuleb saata kiri aadressil: Inkerin Kirkko –lehti, Pakkahuoneenkatu 9, 67100 Kokkola, Suomi. Tellijale saadetakse arve 30 euro tasumiseks aastas. Tellides toetate meie kaaskristlasi idapiiri taga keerulisel ajal.