Mind kutsuti luterliku kiriku misjonikeskuse vabatahtlikuks aastal 2003 ja kaks aastat hiljem osa-ajaga tööle. Proovitud sai mitmeid ülesandeid, aga Jumala õnnistus on saatnud meediatööd väljaannetega Meie Misjon. Paberajakiri on ajale iseloomulikult juba minevik, aga Pereraadios kõlab 2008. aastal alanud raadiosari ehk edasi, juhul kui rahastust jätkub. Aga asi, mida ma pole kunagi proovinud, on isikliku misjonikirja kirjutamine. Nüüd proovin.
Kirikupäeval Viljandis oli Misjonitelgis rõõm näha Mika Tuovineni. Sain näost näkku kiita tema sõbrakirju! Aastaid ka Eestis misjonärina töötanud Mika kirjutab enamasti evangelismist. Süsteemse ülesehitusega sõnumid pakatavad lootust ja entusiasmi, väljendades samas küsimust, et kuidas oma tööd küll paremini teha. „Kuidas sa suudad kirjutada nii, et lugeja tunneb: sa usaldad teda?” küsisin. Mission Europe Finlandi juht vaatas mulle otsa lustlikult nagu ikka, aga vastas tõsiselt: „Kuidas ma saaksin teisiti kirjutada? Mu kirjasaajad on mulle olulised inimesed – minu tööandjad.”
Misjonäride kirjade mõte on tuletada misjonitöö toetajatele ennast ja oma tegevust meelde, et annetusi laekuks. Ilma annetusteta misjonitööd ei toimu. Misjon pole üksiküritaja soolo, vaid kogu kiriku ettevõtmine, mida igas maailma nurgas viivad ellu konkreetsed koguduseliikmed, osad tegutsejatena ja osad toetajatena. Toetajad peavad teadma, mis toimub, ning selleks ongi tegijate kirjad ning ühismeedia postitused.
Hiljuti võttis Soomes misjonärikirjade teemal sõna Eestis töötav koolitaja Liisa Rossi. Ta tõstatas küsimuse: kas misjonär peaks teatama enda läkitajatele vaid õnnestumistest või võib peatuda ka nurjumistel? Soomlased kirjutavat oma toetajatele enamasti edulugusid, aga see ei peaks nii olema. Liisa sõnavõtt sai tänulikku vastukaja. Kes ikka võtab tõsiselt kristlast, kel kulgeb siin ilmas vaevata kõik ülesmäge? Ka minul on veel üks kirjakirjutaja-lemmik, kes kirjutab pigem raskustest ja lausa valusa aususega. Vahel tundub, nagu näeks ta ainult inimeste ja maailma pimedat poolt. Ja samas on ta misjonitööl juba 24 aastat!
Kõik misjonärid kirjutavad isemoodi, ja õige ka. Viljandi Misjonitelgis juhtus muuhulgas see tore asi, et kolme euroga (!) võis saada Liina Kilemiti doktoritöö „Kristlike kogudustega liitumise põhjustest” omanikuks. Sellest kasulikust raamatust kinnistub veelgi veendumus, et tee Jumala juurde on igaühel erinev. Nii nagu pole kuskil määratletud misjonärikirja ideaali, pole olemas ka nende tüüplugejaid, kes misjonist automaatselt innustuksid.
Lugejaile tasub mõelda küll – mida nad veel ootavad peale konkreetse info? Mis neid sütitaks, julgustaks? Ja mida tegema – kas kohe misjoni heaks annetama? Või esialgu tuletama meelde võimalust elada oma elu kristlasena ümbruskonnas, mis pole kuigi kristlik, et saaks üldse tekkida rõõmus jumalakogemus?
Olen ennegi veeretanud mõtet, et kirjutaks õige sõbrakirja. Aga kellele? Kes mind läkitab? Teen meediatööd mitmele kristlikule organisatsioonile ja võiksin küll mõelda endast kui misjonärist, sõnumi jagajast. Vähemalt tuttavad raadiokuulajad ning lugejad on mind selleks nimetanud ning minu palk tuleb samuti suures osas Soome koguduseliikmetelt, keda ma kahjuks ei tunne.
Kord, kui kutsusin ühte tuttavat ühele koolitusele, katkestas ta mind: „Kes seda korraldab? Ära räägi mulle organisatsioonist, räägi inimestest.” Luterlik misjonikeskus, mu peamine tööandja keskendub oma töös just koguduste liikmetele, isikutele. Pakume võimalusi neil kokku tulla, et väljendada omi nägemusi kristlase- ja koguduseelust, saada omavahel tuttavamaks ja kiita koos Jumalat. Viljandis kristlaste laulupeorongkäiku vaadates tõusis klomp kurku just selliseid kollektiive nähes, kelle liikmeid võis lugeda ühe käe sõrmedel, aga kes omakandis ilmselt usutulukest põlemas hoiavadki.
Veel üks süttimise näide: eile tuli Toomas jälle kirikusse küünlajalga ära tooma. Suurt vasest palveküünalde alust, mis ajaga oksüdeerub, määrdub õli ja tahmaga ning kaotab läike. Toomale, kes metallitööd oskab, ei anna need ikoonide ees seisvad küünlajalad enam rahu. Ikka võtab ta mõne tuhmi ja halvemal juhul loperguse töökotta kaasa ja toob varsti sileda ning läikivana kirikusse tagasi, särades ka ise.
Vahel imestatakse, et kuidas ma ikka luterlaste juures töötan, kuigi astusin õigeusku juba reformatsiooni juubeliaastal, kui õhutati tegema reformi ka oma elus. Vastan siis, et tegelen mitte õpetuslike doktriinide, vaid inimeste ja nende lugude vahendamisega. Ka organisatsioonide, kui mõelda näiteks raadiosaatele Piibel Maailmas, kus nimetan küll üleilmseid piiblitõlkeorganisatsioone, aga ka nemad töötavad lugematute kristlaste annete ja annetuste varal. Kristlaseelu salasus ehk misjon käib igal pool üsna sarnasel põhimõttel ja väikesed olulised erinevused lasevad end tunda pigem suurema, mõistatuslikuma ilma elanikuna kui muidu paistaks. Seal on ka rohkem õhku, mida hingata. Ning tänu teile igaühele, kes te samuti oma olemasoluga seda hingamist võimaldate.