Skip to main content

Pereraadio MEIE MISJON sarja aprillikuu saates vastne Tartu praostkonna praost õhku küsimuse misjoni võimalikkusest ääremaadel. Üheks võimalikuks vastuseks oleks misjonäride lähetamise praktika. Ükski misjonär ei tegutse üksinda, vaid koos hoomamatult suure inimhulgaga, kes teevad nende töö võimalikuks. Aga mida selleks omakorda vaja läheb? Lõuna-Eestis laste-ja noortetööl tegutsevate misjonäride jutust kirjutas kokkuvõtte Piret Riim, kes tegi ka intervjuud Tartu Pauluse kirikus 29.03 misjonäride osaduspäeval. 

Kristjan Luhamets pidi praosti ameti vastuvõtmiseks märtsi keskel andma nõusoleku napi kahe päevaga. Seega pole tal veel olnud aega mõelda Tartu praostkonna misjonivisioonile. Üks on tema jaoks selge: „Tööd on tarvis teha, seda ei maksa karta.”

Tartu praoskonnas on praosti sõnul 20 kogudust ja vaimulikke vaid veidi enam. Kaks kogudust on mitme vaimulikuga. On kogudusi, mille vaimulik teenib veel mõnda kogudust. On vikaari staatuses vaimulikke ja on kogudusi, kellel pole oma vaimulikku. Praost on veidi nõutu: „Kaugemal piirkondades kipub olema olukord, et vaimulik käib pühapäeval, peab jumalateenistuse, ja läheb siis ära. Seegi on suur töö, mille eest oleme tänulikud, aga oleks vaja kedagi, kes läheks päriseks kohapeale.

Aga kes läheks? Kes oleks nõus linnas korteri maha müüma ja minema nagu misjonär? Vaja oleks minna vaid 50-60 kilomeetri kaugusele, aga see tundub ületamatu, sest abikaasal on töö ja lastel koolid. Ise tahaks mugavamat elu – miks peab pood nii kaugel olema?

Kui kogudus ei suuda üksinda palka maksta, siis maapiirkondade koolid ja lasteaiad ootavad õpetajaid ning põllumajandus töökäsi. On töid, mille kõrvalt on võimalus kogukonnas kuulutada rõõmusõnumit Jeesusest, koguda kokku see hulgake, kes koos maailmaga ei soovi hukka saada.

Miks ma siis ei lähe sinna?

Nii küsin mina ja küsivad teised ka. On ju tegemist piirkondadega, kus inimesed elavad ja kus vajatakse päris lihtsaid, praktilisi asju: et matusetalitus oleks igavikulootuse sõnumiga, et kantslis räägitaks selge häälega, nii et pinki kuulda oleks. Vajatakse seda, et saaks kirkuõpetajat omaks pidada – ta on siin MEIE kirikuõpetaja! 

On liialdus, kui öeldakse, et inimesed on  maalt ära läinud. Tuhat inimest on ikka veel kohapeal ka. See on piisav ühe väikese koguduse jaoks. Jeesus ütleb, et lõikust on siiski palju, töötegijaid vähe – misjonitöö tegijaid…”

***

Eestis teenivad välismisjonärid kaovad mõne aasta tagant alati mõneks kuuks ära, kodumaale. Mõtleme ehk, et puhkusele. Aga tegelikult? Seda selgitab kõigepealt Kirsi Vimpari, kes töötab Lõuna-Eestis laste- ja noortetööl alates 2014. aastast ja naases just järjekordselt, pool aastat kestnud vaheajalt Soomes.

„Eestis tagasi olemine tähendab mulle seda, et tulin tagasi koju,” väidab Kirsi. „Mu kodu on Tartus. Pidin jälle tassima oma asju ja nüüd kohanen, puhkan välja, sest Soomes veedetud aeg on misjonäridele üsna intensiivne. Me saame seal küll  puhata ja taastuda, aga peamiselt külastame kõiki oma toetajaid. Meil on sõpruskogudusi, kes läkitavad meid, sest meie töö toimub vaba annetuse baasil. Inimesed, kes tahavad minu tööd toetada, annetavad selleks raha ja palvetavad ning teevad vahel ka midagi praktilist, näiteks meisterdavad midagi meie laste-ja noortetöö jaoks. 

Soomes olles me siis külastame neid, et rääkida misjonitööst Eestis ja julgustada neid eelkõige eestpalvetama. Palvetamine on nii tähtis! Minul on kogudusi nii Kesk-, Lääne- kui ka Lõuna-Soomes, mis tähendab korralikku reisimist. Lepin need külastused kokku ja kogudused saavad ise otsustada, kuidas seda aega kasutada. Nii mõnelgi kogudusel on head sidemed koolidega ja näiteks kahe koguduse poolt ootas mind üsna palju koolide külastusi.

Vaheldusrikas programm

Misjonär võib olla kaasatud jumalateenistuse läbiviimisele. Võib olla kohvilaud, kus saab rääkida oma tööst ja palvetada koos sealsete inimestega. Võib olla kohtumine mõne misjonigrupiga. Ühte nädalassse võib mahtuda üks kuni neli kogudust, olenevalt sellest, kuidas kogudus koostööd misjonäriga näeb, millised on suhted nende inimestega. Iga kogudus on isemoodi, nagu ka iga misjonär on isemoodi. Külastused on vaheldusrikkad ja kokkuvõttes on see intensiivne tööperiood. Kohtumised ja koolitunnid tuleb ka ette valmistada. Hästi palju on Eesti ja siinse olukorra tutvustamist. Lisaks on meil ülesandeid meie tööandja, misjoniorganisatsiooni poolt. Aga see kõik on hea töö!” Ühte kogudusse Kirsi seekord ei jõudnud, aga juba on kokku lepitud, et ta külastab suvel nende leerilaagrit.

Kauged lähedased

Ringisõit tähendab Kirsi hinnangul ka vaimulikku panust: „Sa tutvud uute inimestega ja kuulutad ka evangeeliumi. Soome usklikud, kes misjonit toetavad, tahavad teada, mida ma Eestis räägin ja millised on need inimesed, kelle juures ma elan. Need üritused on ühest küljest misjonikasvatus, aga grupid, kes mind juba misjonitööle läkitavad, tahavad minuga jagada ka meie vaimulikku alust. Ma olen oma kaastöölistele Eestis öelnud, et te ei teagi, kui palju teie eest Soomes palvetatakse! Tahan veel paljudele nüüd öelda, et Soomes on nii palju inimesi, kes palvetavad teie eest!”

Kirsil on sõpru nii Soomes kui Eestis. Nii on ta tuttav ka teemaga, et kus need kallid inimesed siis parajasti asuvad?  Oma peret Kirsil pole. „Misjonäril on vist alati olukord, et sa oled kusagilt ära. Eestis olen ma eemal Soomest, kus on neid, kes tahaksid, et ma lähemal oleksin. Soomes olen ma ära Eestist ja siingi on inimesed, kes tahaksid, et ma kohal oleksin. Mina tahaksin olla igal pool, aga pean leppima olukorraga, et olen alati kellegi juurest ära. Aga seegi on suur tugi, et need armsad inimesed üldse olemas on.”

Loobumise harjutamine

Kirsil pole Soomes oma kodu. Vanemaid külastab ta ikka, aga peatuskoha peab iga kord uuesti otsima. Seekord oli sõbranna tühjas möbleeeritud korteris kõik kena, aga ikka oli Kirsil tunne, et viibib külas. „Tõesti, misjonärina sa pead alati loobuma millestki,” mõtiskleb Kirsi. „Loobud kodutundest, lähedastest siinsamas kõrval – loobud väga paljust. Aga me kõik peame nendest kunagi loobuma, nii et selleks me saame hea ettevalmistuse.

Samas see, mida saad, on ka oluliselt teistmoodi. Ma ei ütleks, et saan midagi rohkemat, sest Jumala käest me saame kõik palju. Aga neid armsaid inimesi, kohtumisi, Jumala tööd Eesti inimeste juures – mu sõbrad Soomes seda ei näe. Mina pean neile seda kuidagi väljendama, sest nemad on minu siia läkitanud ja tahavad seda tööd teha. Ükski misjonär ei tee tööd, kui teda ei läkitata!

Jumal üksi seda tööd ei tee. Nii et kui läkitatakse, alles siis saab Jumala tööd näha – vahel palju, vahel vähe. Vahepeal sa lihtsalt usaldad, et Jumal kindlasti teeb oma tööd, ehkki mina seda ei näe. See on ka rikas elu, väga rikas!”

***

Perekond Olenius: Salome ja Olli koos väikeste Sofia ja Sointuga töötavad samuti Lõuna-Eestis laste- ja noortetööl. Nemadki käivad Soome vahet. Miks ja kuidas, sai küsitud Salome Oleniuselt.

Misjonär põhjendab: „Meil on seal taustaorganisatsioon, kes maksab meile palka. Nemad ei saa seda raha niisama tühjalt, vaid meil on koostööpartnerid kogudustes, kes meie tööd toetavad nii palvetes kui finantsiliselt. Neid koostööpartnereid me käimegi külastamas: rääkimas, mida oleme teinud ja kuidas töö edasi läheb. Saame niimoodi julgustust nii ühelt kui teiselt poolt. See on väga tähtis tööülesanne! Me ei lähe Soome puhkusele, vaid tegema meie tööd tuntuks ja otsima neid, kes veel tahaksid annetada.”

Tugikogudused otsib misjonäridele tugiorganisatsioon, mis on nii Oleniuste kui ka Kirsi Vimpari puhul Soome Luterlik Evangeeliumiühendus. Misjonärid ise lepivad külastusajad ja ühised tegevused kokku, mis samuti võtab parajalt aega. Soomes püüavad misjonärid keskenduda ainult neile külastustele ja Eesti töö on niikaua pausil, ehkki eestlastega suheldakse edasi.

Misjonikasvatus

Salome täpsustab: „Tähtis on minna rääkima ka misjonitööst üldiselt. Koguduste kaudu saab vahel minna ka koolidesse. Misjonäri külaskäik on lastele ja noortele väga eriline võimalus kuulda, et keegi tahtis minna kuhugi kaugele maale rääkima Jeesusest, ja miks. See võib olla väike misjoniseeme Soome lastele ja noortele!

Arvan, et Jumal juhib neid külaskäike, sest meie ei ole nii huvitavad inimesed, keda tahetaks kuulama tulla. On ka soomlasi, kellel on Eesti eriliselt südamel. Meie jutust nad saavad aru, kui erinev on Eesti olukord võrreldes Soome kogudustega – kui vähe on töötegijaid ja kui vajalik on seega meie töö. Siis saadakse ka rohkem indu palvetada.”

Lisaks külaskäikudele hoitakse läkitajatega sidet ka kirjade ja sotsiaalmeedia kaudu. Oleniused kirjutavad sellest, mida nad on teinud, umbes kuus korda aastas kirju kogudustele, misjoniringidele ja tuttavatele. Facebooki leht MissioOlenius on samuti mõeldud toetajatele.

Kodu on Eestis

Ehkki perekond Olenius tuli Eestisse alles koroonaaja alguses, tunnevad nemadki, et nende kodu on Eestis. Salome, kellel elab Eestis pealegi vanaema, selgitab: „Kui läheme Soome, on seal küll tuttavaid ja sugulasi, kelle juures oleme, aga korterit või suvilat meil pole. Peame otsima, kus ööbime. Meie noorem laps on beebist saati elanud Eestis. Temal pole Soomes mingit kodu kunagi olnudki.

Muidugi on selline eluviis ohver, mis on misjonäridele raske, eriti lastele. Keegi teine ei käigi niimoodi nagu meie, et poolteist kuud Soomes, siis kolm kuud Eestis ja  jälle kuu aega Soomes. Lastel ei tule siis nii pikka eemalolekut kodust, hobidest ja eelkoolist.” Oleniuste lapsed räägivad mõlemat keelt, ka soome keelt püütakse alles hoida. 

Kas ka Eestis toetataks misjonäre?

Soomes on ammu välja kujunenud süsteem, kus kaugele tööle minevat ühte-kahte inimest toetab väga suur hulk teisi. Kas võiks Eestiski selline tööjaotus kunagi enesestmõistetavaks saada? Salome leiab: „Eestis on ju luterlikul kirikul kolm misjonäri, Liliann Keskinen ja abielupaar Toivanen. Osaliselt saavad nad toetuse Soomest, aga Eestist samuti. Minu meelest on väga oluline, et eestlased toetavad eestlastest misjonäre välismaal.

Võib ja tunduda, et minu ühest eurost ei ole mingit kasu, aga tegelikult on küll, sest Jumal õnnistab seda väikest annetust, mida me teeme. Arvan, et kogudused võiksid rohkem palvetada oma misjonäride eest. On häid võimalusi kutsuda neid videosilla kaudu rääkima oma tööst ja kutsuda kogudusse, kui nad Eestis on. Kui näed misjonäri, kes on eestlane ja töötab kuskil välismaal, siis saad ka rohkem aru, mis tööd ta teeb ja miks see tähtis on. Siis tekib võib-olla soov annetada ka.”

***

Kuula saadet Meie Misjon pealkirjaga “Misjonitöö võimalikkusest” Pereraadio arhiivis, kus lisaks siintoodule kõneleb veel Kirsti Malmi.