Pidulikul jumalateenistusel jutlustas vastne juhataja Johannese evangeeliumi 5. ptk salmide 22-29 põhjal. “Kuidas saab inimene osa igavesest elust ja milline on tee kohtujärje ette?” küsis ta retooriliselt ja vastas: “Usk ju tähendab lihtsalt selle usaldamist, mida Jumal meile ütleb: uskujale antakse igavene elu. Meie õndsus ei ole rajatud meie enda tegudele või tegemata jätmistele, vaid ainult Jeesuse täidetud tööle Kolgatal.”
Esa Luukkala kasvas üles misjonäride peres. Ta meenutas jutluses: “Olen näinud, kuidas misjonitööd tehakse paljusid eri meetodeid kasutades. Lapsepõlves elasime mingi aeg Taiwanis koguduse pastoraadis, mille kõrval oli kirik, aga ka misjonihaigla. Inimesed tulid haiglasse ihulike hädadega abi saama, aga nendele räägiti ka Jeesusest ja igavesest elust, mida Tema inimesele annab. Kirikus korraldati inglise keele ringi, kuhu inimesed tulid inglise keelt õppima. Õppematerjalina kasutati Piibli lugusid ja nõnda said inglise keele õppijad kuulda evangeeliumit. Tänapäeval on Taiwanis heal tasemel meditsiin ja keeleõpe koolides ning sellepärast on muutumises ka misjonitöö meetodid. See nõuab loomingulisust ja uute töövormide välja töötamist. Aga eesmärk on alati üks ja sama: juhatada inimesi Jeesuse tundmisele.”
Edasi juhtis Esa Luukkala kuulajate tähelepanu Misjonikeskuse lipu sümboolikale: “Lipul on Misjonikeskuse logo – võti – millel on viis punast täpikest – Jeesuse viis haava. Need tuletavad meelde seda, et meie sõnumi keskmes peab alati olema Jeesus ja see, mida Tema on teinud maailma lunastamiseks. Lipul näeme ka Eesti värvides risti. Misjonikeskuse tegevuse põhifookus on Eesti sisemisjonil, kuna meie maal on palju neid, kes veel ei tunne Jeesust. Samas on välismisjon kogu aeg meil silmapiiril.”
Misjonitöö meetodite kohta Eestis pidas juhataja oluliseks märkida: “Olen tähele pannud, et inimestele üldiselt läheb korda see, kui nad kuulevad, et Misjonikeskus korraldab misjonipäevi ja teeb kuulutustööd. Aga nende nädalate jooksul, kui olen vaikselt Misjonikeskuse tegemistesse süvenenud ja juhtimist üle võtnud, olen juba märganud, et teinekord jääb inimestele arusaamatuks see, millepärast Misjonikeskus teeb peretööd või korraldab näiteks leinagruppide tegevust? Aga on ju täiesti loomulik see, et me mõtleme asjadele võimalikult laialt ja küsime: kus on need tegevused, mis loovad võimalusi kontaktiks võimalikult paljude inimestega? Otsene kuulutustöö on oluline, aga paljud inimesed ei jõua kunagi sinna, kus seda tööd tehakse. Küll aga võivad sellised inimesed jõuda näiteks pereteraapiasse või leinagruppi, ja seal räägitakse nendele muu aitamise käigus ka Jeesusest. Nende tööharude tegijad võivad palju näiteid tuua sellest, kuidas inimene on näiteks lähedase inimese kaotamise tõttu tulnud leinagruppi ja pärast leidnud tee ka kogudusse.”
Õnnistavad käed panid Esa Luukkalale peale misjoniassessor Katrin-Helena Melder, peapiiskop Urmas Viilma ja misjonikeskuse eelmine juhataja Leevi Reinaru.
Ühispilt tehti koos juhtivvaimulike ja kolleegidega misjonikeskusest. Viimased lugesid jumalateenistusel pühakirja tekste. Lippuriks oli protsessioonidel Magne Mölster, kes esindas ühtlasi Norra Misjoniseltsi, kust pärineb Esa Luukkala misjoniteoloogi haridus.
Kohalviibinuid jäid saatma uue juhataja jutluse lõpusõnad: “Üks asi, mis misjonitöö juures minule väga meeldib, on see, et tegemist on väga loomingulise tegevusega. See on kutse avastada need annid ja võimalused, mis Jumal meile on kinkinud Tema hea sõnumi edasi viimiseks. Kui Misjonikeskuse lipp täna kirikust välja kantakse, siis on see sõnum meile igaühele: saame minna siit välja ja teada, et igaüks meist on kutsutud olema Jeesuse tunnistaja selle maailma keskel.
Saagu Jumal teid igaühte õnnistada, kinkides teie südamesse ülirohkesti seda rahu ja rõõmu, mis kuulub Jumala lastele. Ja saagu Jumal õnnistada kogu meie kirikut, et me kõik võiksime olla kokku liidetud armastuses nii, et see maailm näeks, et Jeesus on ülestõusnud ja Ta elab usklike sees. Sest parim tunnistus Jeesusest, mille võime anda teistele, ei olegi niivõrd alati ainuüksi sõnadega antud tunnistus, vaid parim tunnistus on elu, mida elatakse, armastades Jumalat ja armastades ligimest kõigi nende võimalustega, mis Jumal annab.”
Rõõmus õhtu lõppes suupistelauaga, kus said õnnitleda kõik soovijad, lisaks sõnavõtnuile jumalateenistuse ajal. Pildil päevakangelane koos Hannu ja Liliann Keskineniga, meie misjonäridega Venemaal.
Palju Jumala õnnistust meie juhataja Esa Luukkalale!