Misjonipühal, 22. oktoobril 2023 kohtusid Kagu-Aasia luterlaste koolitajad, Helene ja Joona Toivanen Sakus videosillal oma läkitajatega Eesti tugikogudustest. Juttu tuli peamiselt luterliku identiteedi süvendamise ja pühapäevakooli olemuse mõistmisega seotust.
Meie misjonärid elavad praegu Bangkokis, kust on logistiliselt hea ligipääs ka Myanmari, Indoneesiasse, Kambodžasse jm. Joona õpetab igal pool koguduste aktiivile luterlikku teoloogiat, eriti dogmaatikat, ning Helene pühapäevakooli õpetajatele pedagoogikat. Vastavalt vajadustele reisivad nad nii üheskoos kui ka eraldi.
Milline siin luterlus on?
Joona sõnul teevad nad Myanmaris nüüd, pärast sõjaväelist riigipööret, koostööd enam mitte ühe, vaid kõigi nelja luterliku kirikuga, kes on hõimukirikud. Üks on oma teoloogialt pigem reformeeritud, kus ei ristita lapsi, vaid ainult täiskasvanuid. Siiski kuulub ka see Luterlikku Maailmaliitu. „Siinne reaalsus on, et teoloogilised ja konfessionaalsed piirid pole päris need, mis eurooplasele selged ja loogilised tunduvad,” selgitab Joona. „Olen seadnud endale koolitajana eesmärgiks, et LML liikmeskirikud võiksid tunda rohkem oma luterlikku pärandit.
Leian, et luterliku kiriku eripäraks on lähedus katoliiklusele. Läänemaailma luterlaste armulauakesksus tähendab liikumist juurte juurde tagasi. Mujal maailmas on paljud luterlikud kirikud omandanud aga selgelt protestantliku identiteedi, tundes end pigem vabakirikutena. Nende liturgia ei kõnele luterlikust pärandist, nad ei tunnegi seda. Nad ei tea, mida tähendab olla luterlane.
Puudu jäävad võimalused
Iga kiriku liturgiline keel kõneleb selle kiriku teoloogiast ning kui mõelda ka igapäevasele suhtlemisele, siis on väga kõnekas meie hääletoon ja kehaasend, kuidas seisame või istume kaaskõneleja ees. Jumalateenistusega on samuti – kui see keskendub ainult sõnale või jutlusele, siis jääb suhtlemise rikkusest palju puudu. Värvid, sümbolid, lõhnad – jumalateenistus peaks kõnelema inimese kõigi meeltega, kogu kehaga. Niiviisi tuleb Jumal kõige lähemale, saab kõige nähtavamaks. Inimene õpib varjatult selle kaudu Jumala kohta rohkem kui lihtsalt sõna kaudu.
Mida enam ma oma tööd teen, seda enam saan aru tervikliku liturgilise rõhuasetuse olulisusest. Mul on väga hea meel, et luterluses on olemas kõik need vahendid, kogu traditsiooni rikkus! Lihtsalt tuleb seda kasutada. Loodan, et Myanmaris võiks selline liturgiline uuendus aset leida. Siinsete luterlaste sõnul ongi neil plaanis koostada ühine liturgia käsiraamat ja ma palvetan, et see plaan läheks täide.”
Ka Helene kinnitab, et siinkandi luterlaste identiteet on habras ega teata, mille poolest erineb luterlus vabakirikutest või baptistidest. „Rääkisime kord pühapäevakoolis küünla süütamisest. Kohalikud imestasid: „Kuidas küünal? Küünal on nii katoliiklik!” Kui kiriku sümbolites peituv rikkus on ära kaotatud või ei ole nende tähendust mõistetud, siis jääb üks terve mõõde hoomamata. Soovin, et kiriku ruum ja sümboolika kõneleksid samamoodi evangeeliumist nagu me sõnadega väljendame. Selle tasandini me siin ei jõua. Peaksin võtma järgmine kord Joona pühapäevakooli õpetajate koolitusele kaasa!”
Kultuuride erinevust arvestades
Helene sõnul peab õpetusega edenema siiski ettevaatlikult: „Küsimus on selles, et kuivõrd me saame kasutada oma mõtteviisi maades, mille kirikutes sümboolset mõtlemist ei propageerita. Meie ei tea, mil viisil esineb seda inimeste argikogemuses. Me ei saa lihtsalt öelda, et teatud tegevusviisid on õiged.
Küsimus on, et kuidas jõuda selleni dialoogis, et kohalikud võiksid üles leida midagi neile omast, mitte et välismaalased ütlevad, et kuidas tuleb mõelda ja teha. Kuidas kiriku sümbolid neile iseendile tähenduslikeks muutuksid? Mõtlen selle protsessi üle kogu aeg ja mul ei ole valmis vastust.”
Miks pühapäevakooli peetakse?
Pühapäevakoolide õpetajad ootavad Helenelt enamasti aktiivõppe meetodite ja tunni struktuuri õpetamist. Tema soovib aga alustada kaugemalt: „Tavaliselt küsin, et milleks pühapäevakool üldse mõeldud on? See ei ole lihtsalt lugude jutustamine, et tunda piiblilugusid, vaid et lapsel tekiks isiklik suhe Jumalaga. Mil viisil saab õpetaja sellele kaasa aidata? Soovin, et osalejad mõtleksid kaasa, ja pakun mingeid mõtteid omalt poolt.
Üks minu põhimõte on, et laps peab saama pühapäevakoolist kaasa armastatud olemise kogemuse. Alla 12-aastane ei oska vee abstraktselt mõelda ja Jumala armastusest rääkimine ilma, et ta seda kogeks, on tühi jutt. Kuidas luua lapsele kogemust, et ta on teretulnud, oodatud, aktsepteeritud sellena, kes ta on – Jumala erilise looduna? Mida saab õpetaja teha selleks, et see kogemus sünniks?
Alles edasi tulevad küsimused, et kuidas teha tundi põnevaks, lapsekesksemaks. Siin Aasias on paljud tunnid sellised, kus õpetaja räägib, räägib ja räägib, ja lapsed peavad kogu aeg hästi vaikselt istuma. Arutame, et kuidas õppimine tegelikult toimub. Kuidas liikuda lähemale kogemusele, et mina Jumala looduna, väikese inimlapsena olen armastatud ja hoitud ning kuskil on olemas Jumal, kelle armastust ma kogen nende turvaliste täiskasvanute kaudu.”
Õppematerjale koostab Helene peamiselt ise interneti abil, aga ka Triin Salmu EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendusest saatis Eestist ühe 1990ndate pühapäevakooli õpiku, mida Helene kiidab.
Lühemad ja pikemad koolitused
Joona jagab, kuidas nad käisid Helenega üheskoos koolitamas Indoneesias: „Seal on kirikutöö hästi organiseeritud, on huvi toetada koguduseliikmete ja töötegijate vaimulikku kasvamist. Osades piirkondades on kristlasi palju ja tööd teha turvaline. Teisal on ülekaalus jälle moslemid või hindud. Kohalikel on seal võimalus misjonitööd teha ja meie saame neid oma tööga toetada.”
Helene sõnul varjutab Indoneesias õpetamist ajanappus: „Oleme aasta jooksul jõudnud käia kaks korda Niasi saarel ja viimati Põhja-Sumatral. Meid viiakse nädala jooksul nii paljudesse kogudustesse kui võimalik. Igal õhtul on koolitus uue grupiga ja me ei näe paraku kunagi, kuida see grupp areneb, kas nende vajadused saavad täidetud. Tänavu sügisest algas aga Kambodža projekt, kus me saame aastas kolm korda kokku ühe ja sama grupiga, kelle kasvamist saame jälgida ja üheskoos seda teekonda kõndida.
Vahel on mulle Kagu-Aasias tundunud, et ainult osad on koolitustel õppimas, aga osad on tulnud lihtsalt põnevaid välismaalasi vaatama. Kambodžalased on aga motiveeritud ja teavad, miks nad kursusel on. Neil on taust, kogemused ja siht. Neist peaksid tulema siinsed esimesed pühapäevakooli õpetajate koolitajad. Tunnen ühelt poolt suurt vastutust, aga hästi suur nauding oli nendega seda teekonda alustada.”
Misjonärid tulevad Kagu-Aasiast koju tagasi järgmisel, 2024. aastal, pärast viit aastat võõrsil. Helene tahaks vahepeal olla ka kodumaal, aga Joonat tõmbab ikka Aasiasse. Tulevikku puudutava lõpliku vastuse andmisega nende tööd organiseerivale Soome Luterlikule Evangeeliumiühendusele on aega aasta lõpuni.
Piret Riim