Kirsi Vimpari tuli Soomest, pooleaastaselt kodumaaperioodilt veidikeseks jälle Tartusse, et muuhulgas osaleda Pauluse koguduse noortepäeval, mis seekord kandis pealkirja “Õhus on väge”. Kui seda sündmustesarja alustati neli aastat tagasi misjonäride abiga, siis seekord vastutasid korralduse eest juba tervenisti kohalikud. Kirsi kirjutas Facebooki aga kauni mõtiskluse, mida on rõõm siingi jagada:
“Tulin oma kodumaa-hooajalt paariks nädalaks Tartusse tagasi ja mitte ainult selleks, et mõnusalt omas voodis magada, vaid ka tööd teha. Täna õhtul, kui pärast Pauluse koguduse noortepäeva läbisin oma kodutänava viimaseid meetreid, mõtlesin kõigile neile kümnetele ja kümnetele õhtutele, mil olin samamoodi kella üheksa ja üheteistkümne vahel erinevatelt noorteüritustelt koju jõudnud.
Mõtlesin nende noorte peale, kellega olen kunagi koos töötanud. Mõtlesin neile, kellele olen olnud mentoriks ja kelledest paljud on jõudnud vastutusrikastele ametikohtadele. Mõtlesin neile, kes on noorteõhtutel osalenud, mõned isegi pikki aastaid. Mõtlesin ka neile, kes käisid ühe talvehooaja, ja samuti neile, kes tulid vaid üks-kaks korda.
Hetkeks tundsin kurbust, et pole suutnud kõiki meelde jätta. Osasid tean muidugi hästi: nad on kas mingil erilisel põhjusel meelde sööbinud või on kontakt nendega säilinud ka aastate pärast. Siis on veel need, kellest on jäänud vaid hägune mälestus, ja kindlasti ka need, kes üldse ei meenu.
Mõtlesin ka, et imelisel moel pole kõige tähtsam mitte see, kas mina neid mäletan. Mulle on küll oluline, kui ma olen saanud nende jaoks olemas olla, öelda või teha midagi nende jaoks õigel ajal. Võib-olla olengi suutnud teha neid Jumala häid tegusid, mida Ta minult ootas, nagu räägitakse efeslastele saadetud kirja teises peatükis. Tegusid, milleks Jumal ise on mulle väe andnud.
Aga kõige tähtsam on ikkagi see, et Jumal neid mäletab. Ja mitte ainult ei veereta neist mälestusi, vaid tahab kadunuid üles otsida, eksinuid tagasi tuua, turgutada kurnatuid, siduda haavu ja, kui vaja, kutsuda ka korrale. Koos Jeesusega ongi elu just selline, nagu Ta lubanud on – ülirikkalik.”
Kirsi Vimpari teksti tõlkis Piret Riim
