Jukka Norvanto jätkab sealt, kuhu piibliõpetuse eelmises osas jäime:
Oma rahu ma annan teile, II osa
Mida pidas Jeesus silmas, öeldes: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.”? Kui kõneleme rahust, võime selle all silmas pidada sõja vastandit. Võime mõelda ka meelerahule suurte tormide keerises.
Kui ka kogu maailm tunduks meie ümber kõikuvat, saab see, kes on Issanda Jeesuse oma, olla siiski rahulik ja usaldada seda, et midagi ei juhtu taevase Isa loata. Kui täielik selline meelerahu kelleski meist on, on muidugi iseasi. Selline tundeseisund ei ole midagi kindlat, vaid muutub vastavalt olukorrale. Mäletame, kuidas Genneesareti järvel kadus jüngrite meelerahu hetkega, kui algas torm.
Jeesus ei pea rahust kõneldes kindlasti silmas meelerahu, sest loomulikult saab selles maailmas kogeda meelerahu vahel ka ilma õige suhteta Jumalaga.
Jumala rahu valvab
On kolmandatki tüüpi rahu, millest Jeesus kõneles oma jüngritele. See on ilmselt suguluses meelerahuga keset tormi. Sellest üleloomulikust rahust kõnelevad nii Jeesus kui ka Paulus. Paulus kirjeldas seda nii: „Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.” (Fl 4:7)
See rahu kaitseb kristlasi Jeesuses Kristuses. Paulus kõneleb sellisest rahust peaaegu personifitseerituna, kasutades algtekstis lausa sõjalist tegusõna valvama. Paulus ütleb ju, et too mõistmist ületav rahu hoiab Jeesusesse uskuja südant ja mõtteid. Sama tegusõna kasutab Paulus selle tegelikus tähenduses, kirjeldades oma pöördumisele järgnevaid sündmusi: „Damaskuses valvas kuningas Aretase ametimees damasklaste linna, et mind kinni võtta…” (2Kr 11:32)
Kirja filiplastele – milles Paulus kõneleb mõistmist ületavast rahust – kirjutas ta algselt Filippi kogudusele. Filippi linna arengut mõjustas tugevasti Piiblistki tuttav keiser Augustus. Nimelt muutis ta linna Rooma asunduseks. Selleks lasi ta piirkonda saata vanu Rooma leegionäre. Filippi algsed elanikud olid seega pensionile jäänud leegionärid. Nii teadis iga linnaelanik, millest Paulus kõneles, kui ta ütles, et Jumala rahu valvab Jeesusesse uskujate südant ja mõtteid, nii et me püsime Jeesuses.
Rahu – Jumala eriline and
See rahu, millest nii Jeesus kui ka Paulus kõnelevad, ületab seega kogu mõistmise. See on midagi niisugust, mis ei kuulu loodu hulka, ja sellepärast ei küüni inimese mõistmisvõime selle dimensioone loodima. Seega ei saa me seda lõpuni mõista. Kui ma nüüd püüan järgnevalt veel lühidalt arutleda, mida see üleloomulik rahu tähendab, teen seda väga ettevaatlikult. Kui kord Piibel ütleb, et see ületab meie mõistmise, peame seda teadet tõena võtma. Aga midagi saab siiski Pauluse sõnadest järeldada.
Esmalt on selge, et see rahu ei ole midagi niisugust, mida me peaksime hoidma kui habrast portselantassi, sest Jeesuse antud rahu on valves ja kaitseb meid. Seega on tegu tugeva jõuga. See kaitseb meie südameid ja mõtteid, nii et me püsime Kristuses.
Ülalolevatest iseloomustustest saab järeldada, et rahu on Jumala antud eriline and, mille saab Jeesusesse uskuja selle tulemusena, et tema suhe Jumalaga on õige. Võiks isegi öelda, et see rahu on sama, mis õige suhe Jumalaga. Kui inimene on Jumala hoole all, siis Jumal ise hoiab inimest.
Pisut sarnast tegusõna kasutab Paulus teises kohas: „Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna.” (Kl 3:15) Valitsemine tähendab võimul olemist. Rahu peab seega valdama kristlase südant nii, et ta jääb kuulekaks oma kuningale ja valitsejale Issandale Jeesusele.
Arm enne rahu
Rahust kõneles Paulus ka seoses Filippi kirja algustervitusega: „Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!” (Fl 1:2) Arm tuleb seega enne rahu. Seda saaks väljendada ka nii, et inimene ei saa rahust osa enne, kui ta siirdub armuriiki, otsides varjupaika Issandas Jeesuses. Selles riigis vaitseb Jumala rahu ja sellest saab osa iga selle elanik.
Ma ei oska ütelda, kuivõrd on see rahu seotud inimese tundeeluga. Probleem tekib ju siis, kui Jumala armuriigis valitsev rahu aetakse segamini selle rahuga, mida inimene kogeb. Muidugi on need rahud omavahel seotud ja teatud olukordades on need kahtlemata nähtavad ka inimese tuundeseisundina.
Ehk oli sellega tegu ka siis, kui üks vähihaige jutustas, et temasse tuli rahu, kui Jumal lubas tal haigestuda vähki. Ta kirjeldas oma tundeid nii: „Läksin haiglasse peaaegu surmahirmuga, ja sel ööl jätsin kõik taevasele Isale ning ütlesin talle, et ma sooviksin, et ta tunduks mulle tõeline. Ta täitis mu palve, ja mu hinge tulvas kõike mõistmist ületav rahu.”
Sellised rahutunde kogemused on tähtsad, aga õnneks on Jumala antud, kõike mõistmist ületav rahu inimkogemusest suurem. See on tegelik ka siis, kui ei ole mingit tunnet. Sellepärast suudab see rahu hoida inimest Jeesuses Kristuses, kellest kogu usuelu algab.
Jeesus kui rahu allikas
On hea meeles pidada, et rahu, mille Jeesus annab, et ole inimeste loodud. Muidugi püüame meie, inimesed, saavutada rahu mitmelgi eri rindel, ja mõnda aega see meil õnnestubki. Aga inimeste saavutatud rahud ka katkevad kergesti, nagu võime peaaegu iga päev tõdeda uudistest mitmelt poolt maailmast. Seevastu see rahu, mille Jeesus kingib ja mis ei ole inimeste pingutuste tulemus, on püsiv. Rahu sõnumit said omal ajal kuulda ka karjased väljal, sest Jeesus on Rahuvürst.
Jeesus ütleb oma hüvastijätukõnes jüngritele: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” (Jh 16:33)
Jeesus lõpetab oma hüvastijätukõne teatega rahust. See, et Jeesusesse uskuja saab kogeda rahu, hoolimata rasketest oludest, tuleneb sellest, et rahu aluseks ja allikaks on vankumatu Jeesus. Temas on hingamine, sest ta on kõik valmis teinud.
Tõeline rahu
Mõni päev hiljem, kui Jeesus oli kannatanud ristisurma ja üles tõusnud, ilmus ta lukustatud uste taga peituvatele jüngritele ja ütles: „Rahu teile!” (Jh 20:19)
Jeesuse esimesed sõnad jüngritele pärast ülestõusmist tunnistasid, et tõeline rahu oli nüüd saanud inimkonna omandiks. Jeesus oli oma surmaga saavutanud lepituse Isaga. Sellepärast on rahu Jumalaga tegelik. Selle rahu saavutamise märgid on endiselt näha Jeesuse ihul, ja neid ta näitas ka oma õpilastele.
„Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.”” (Jh 20:20-21) Jeesuse surmahaavad on tema ihus igaveseks tõendiks, et pattude andeksandmine tema nimes on kindel. Need haavad on tagatiseks, et tee Isa juurde on nüüd avatud.
Põhjuseks, miks Jeesus pidi kannatama ja taluma surmanuhtlust meie eest, oli nimelt patt. See tuli maailma paradiisis ning on pärast seda surmanud inimesi ja hävitanud elu kõikjal, kuhu inimesed on siirdunud. Patu pärast pidi Jumala Poeg sündima inimeseks, et alistada patu jõud. Ilma Jeesuse ohvrisurmata ei oleks pattude andeksandmist ega pääseks keegi taevasse. Sellepärast on Jeesuse rahu ja tema haavad meie varjupaigaks sel rahutulgi ajal.
JUKKA NORVANTO piiblitunni II osa ajakirja Rauhan Sana veebruari numbrist 2026, tõlkinud Urmas Oras
Loe siit piiblitunni esimest osa