Kas su hinges valitseb rahu või mitte? Kui jah, siis kui püsivalt? Millest see võib sõltuda ja mida võime rahu saavutamiseks teha, sellest pakume lugeda piiblitundi meilgi tuntud sarja “Piibel kaanest kaaneni” Soome autorilt Jukka Norvantolt. Mullu pidas ta rahu teemalise piiblitunni misjoniorganisatsiooni Rahu Sõna (Rauhan Sana) suvepäevadel 5. juulil, mille tekst avaldati samanimelises ajakirjas jaanuaris 2026. Meieni jõuab tekst õpetaja Urmas Orase vahendusel.
Piiblitund: Oma rahu ma annan teile
Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.
Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.” Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.” (Jh 14:23–29)
Jeesus tõotab oma järgijaile sellist rahu, mida ei saa anda maailm. Sellist rahu ei suuda inimene isegi ette kujutada. Me oleme kohanud ja tundma õppinud asju, mida siit ilmast tõepoolest leida võib. See maailm on meile tuttav, aga Jeesuse sõnad viitavad millelegi, mis jääb siinses maailmas võõraks. Seepärast tekitavad Jeesuse sõnad hämmingut.
Rahu üle mõistuse
Paulus kirjutab: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.” (Fl 4:6–7)
Jeesus ja Paulus kõnelesid rahust, mis kuulub mingisse muusse reaalsusse kui sellesse, mida me tunneme. Oma rahu tõotades annab Jeesus meile võimaluse natukenegi maitsta taevalikku reaalsust Jeesuse kaudu ka siia maailma saabunud Jumala riigis.
Sellega viitab Jeesus selgesti, et on olemas mitmesugust rahu. On sellist, mis on saadaval siinses maailmas, ja sellist, mida annab ainult Jeesus üksnes omadele. Kuidas neid kahte ära tunda ja eristada?
Rahu kui seesmine kogemus
Ka mujal Piiblis kõneldakse mitmesugusest rahust. Esmalt rahust kui sõja vastandist: „Ja maa puhkas sõjast.” (Jos 14:15) Sellist rahu loodetakse praegu Ukrainas, aga mitte sellest ei kõnele ei Jeesus ega Paulus eelpool tsiteeritud salmides. Rahu, millest nemad kõnelevad, on ülem kui kogu inimlik mõistmine.
Usupuhastaja Martin Luther selgitas kord rahuasja ühele kloostriülemale, kirjutades: „Jumala rahuks nimetatakse niisiis seda, mis on ülem kui kõik mõistmine, teiste sõnadega, mida ei saa tajuda meeleorganitega ega isegi mitte mõtetega. Aga see, kes kannab meelsasti oma risti kõiges, mida ta tunneb – tema saab hiljem seda rahu maitsta.”
See rahu on teatav kogemus või seesmine kindlus, mis ei toetu ei välistele tingimustele ega sisetundele. See on usaldus, et Jumal on Jeesuse Kristuse tõttu meie sõber.
Rahu kui relvarahu leping
Jumala rahust saab kõnelda ka, võrreldes seda dokumendiga sõjas olnud riikide vahel, milles on relvarahu kokku lepitud ja mida kumbki osapool aktsepteerib ning allkirjastab. Alguses on see rahu üksnes paberil, millest ei muutu veel ühegi inimese elu, aga vähehaaval saab selle mõju nähtavaks, kui pommitamine lõpeb ja sõdurid tulevad rindelt koju.
Piibel õpetab, et oma loomu poolest sõdime me Jumala vastu, aga kui nõustume temaga ära leppima, siis sõda lakkab. Kui inimene otsib usust Jeesusesse endale varjupaika esimest korda elus, siis ei muutu tema elu teistsuguseks mitte samast hetkest, ehkki on ka erandeid. Siis on rahuleping alles alla kirjutatud. Alles mõne aja pärast hakkab lepingujärgse rahu mõju ta elus nähtavale tulema.
Ometi on inimene ka selles algfaasis juba pääste osaline, ehkki rahu kogemust veel ei tunne – kõnealuse rahu puhul on tegu Jumala poolse tõotuse, mitte inimese tunnetega.
Šalom kui terviklikkus
Rahust kõneldakse tihti ka Uue Testamendi kirjades. Juudas tõstatab selle teema oma kirja alguses: „Jumalas Isas armastatud ja Jeesuses Kristuses hoitud kutsutuile: Halastust teile ning rahu ja armastust saagu rohkesti!”
Juudas kirjutas tõenäoselt eelkõige juudikristlastele, lähtudes sõna heebreakeelsest tähendusest. Šalom tähendab lisaks rahule nii seesmist kui välist turvalisust. Sõna viitab kogu isiku terviklikkusele, kellel on suhted korras ka pere, kaasinimeste ning Jumalaga. Nii viitab šalom ühtlasi lõplikule päästele ehk sellisele osadusele Jumalaga, milleks on meid kõiki kavandatud juba algselt, loomises.
Sellise pääste omandamine tähendab inimese terviklikuks saamist. Siinses elus jääb meie seisund patu tõttu mitmeti puudulikuks. Alles tulevas kirkuses on kõik meie puudused kadunud ja asemel täielik terviklikkus. Nii viitab šalomist rääkimine ka lõplikule päästele.
Iisraelis võib kasvõi poodi minnes soovida müüjale: šalom! Talle on see tõenäoliselt lihtsalt tervitus. Piiblis on šalom siiski jõulisem termin, mis esineb heebreakeelses Vanas Testamendis ligi 250 korda ja erinevatel viisidel.
Rahu isegi sõjas
Kõige tähelepanuväärsem on salm, mis tõlgetes näib väheütlev: „Ja kui Uurija tuli tema juurde, küsis Taavet, kuidas Joabi ja rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga.” (2Sm 11:7)
Algtekst on pisut teistsugune: selles esineb šalom kolm korda. Taavet küsib seal Uurijalt, et mida on kuulda Joabi rahust, mida on kuulda sõdurite või rahva rahust ja mida on kuulda sõjakäigu rahust. Meile tundub veidrana võimalus, nagu valitseks sõjakäigulgi rahu. Näiteks inglisekeelses King Jamesis ja soomekeelses Piiblis kõneldakse sõjakäigu edukusest.
Kas võiks Taaveti küsimuses peituda aga viide hoopis sellele rahule, millest kõneleb Taaveti poeg Jeesus Uues Testamendis? Rahust, mis võib esineda ka keset sõjakäiku? Mis on ülem kui kogu inimlik mõistmine? Millele viitas ka Luther – mida ei saa tajuda ei mõttes ega meeleorganitega.
Jeesus ütles, et tema antud rahu on teistsugune kui see, mida maailm annab. Nii öeldes tunnistab Jeesus, et mingisugust rahu annab ka maailm.
Selle maailma rahu
Selle maailma rahu puhul on küsimus rahus, millega oleme siin harjunud ja millest tahame loomuldasa ikka osa saada. Selle äratundmine ei ole kuigi raske. Paulus kirjutab: „…uskmatuile, kellel praeguse aja jumal on mõtted sõgestanud, nii et neile ei koida evangeeliumi valgus Kristuse kirkuses, kes on Jumala kuju.” (2Kr 4:4)
Sellel maailmal on oma jumal, kelle sõnu see usaldab. Juba algses langemise loos võime näha, mismoodi madu – õieti selle maailma jumal – rahustab ärevil inimest, kes kardab Jumala käsust üle astuda: „Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!”” (1Ms 3:1–3)
Inimene oli rahutu, kuna ei olnud valmis Jumala käsust üle astuma. Madu pidi teda rahustama. Läkski nii, et mao jutt rahustas rahutu maha ning tulemuseks oli Jumala selge ilmutuse asendamine mao tõlgendusega. Inimene oli tahtnud saada sama suureks ja vägevaks kui Jumal, et ise otsustada, mis on temale hea või kuri, õige või väär.
Siin on tabavalt ära toodud see, millele maailma pakutav rahu toetub. Siiamaani rahustavad selle maailma valitseja sõnad inimesi, kelles Jumala sõna tekitab ängi. Jumal tahab ju, et me uuriksime tema sõna ja märkaksime, et meie elu ei ole sellega kooskõlas. Et me tunnistaksime oma patud ja paluksime nii andestust kui ka jõudu edaspidi kiusatustele vastu panna. Seda nimetatakse Jumalale meelepäraseks mureks ja usuvõitluseks ehk võitluseks oma rikutud loomusega. Just nii talitab kristlane.
Kui tajume Jumala sõna valgusvihus, et meie teod või hoiakud on olnud valed, tasub oma pattu tunnistada ja paluda see andeks – vahel otse Jumalalt, vahel usaldusväärse hingehoidja kuuldes. Ja kui pärast patu tunnistamise häbi tohime kuulda patust lahtipäästmise kuulutust või lugeda seda Piibli lehekülgedelt, tulvab ängistuse asemele õnnis rahu sellest, et Jumalaga on asjad jälle korras.
Petlik rahu
Mida ütleb maailm ja selle maailma jumalus, kui inimene oma kurjade tegude pärast ehmub? Rahustab teda samamoodi nagu Jeremija aegsed valeprohvetid: „„Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole.” (Jr 6:13–14) Jeremija raamatus esineb see väljend peaaegu sarnaselt kahel korral, esmalt salmis 6:14 ja teine kord 8:11. Peaaegu samamoodi öeldakse: „Ja mu rahva(, mu tütre) vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: „Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole.”
Kes on need „nad”, kes seda ütlevad? Vastus on Jeremija raamatus 6:13–15: „Sest pisemast suuremani ahnitseb igaüks neist omakasu, ja prohvetist preestrini petavad kõik. Ja mu rahva vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: „Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole. Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas; oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.”
See, et valeprohvetid said vabalt tegutseda, näitab rahva moraalse allakäigu sügavust. Valeprohvetid tahtsid lihtsalt säilitada oma soosingut rahva seas. Seepärast talitavad nad igal pool nagu vastutustundetu arst, kes avastab patsiendil pahaloomulise kasvaja, aga katab selle plaastriga, rahustades, et kõik on korras. Ka Issanda hüljanud ja ebajumalaid teenima hakanud Iisraeli rahvast veendi uskuma rahusse, mida ei olnud. Lõpuks nad isegi ei häbenenud teadlikult valskust teha. Võib vaid aimata, mis ootab rahvast, kes ei oska oma pattu isegi mitte häbeneda.
Kahtlemata olid petlikku rahusõnumit kuulnud inimesed omamoodi rahul. Nad võisid rahus jätkata Jumala tahte vastast elu, laskmata end millestki häirida. Sama kuuleme kahjuks praegugi. Meidki on nii lihtne maha rahustada! Me ei vaja nõuandeid! Meid rahustab, kui väidetakse, et Piiblis öeldule ei tasu enam tähelepanu pöörata – tänapäeval teame kõike ise paremini!
Mida madu ütleski: „…päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks…” Nii nagu Jeremija aegsed valeprohvetid ravisid vale tagajärgi valega, ravitakse patutõve haavu ka meie ajal. Mao ahvatlev sosin, nagu saaks inimene kõigeteadjaks, pole kuhugi kadunud.
Jumala sõna kõnetab tõega
„Ma olen sinu pannud oma rahva proovijaks, kindlustatud linnaks, et sa õpiksid tundma ja katsuksid järele nende teed. Nad kõik on läinud väga ülekäte, laimu levitajad; nad on vask ja raud, nad kõik on hävitajad. Lõõts ähib, tina läks tules vedelaks, aga kõik sulatamine oli asjata – kurjad ei eraldunud. Neid hüütakse põlatud hõbedaks, sest Issand on nad põlanud.” (Jr 6:27–30)
Jeremija ülesandeks sai otsida oma rahva väärikaid esindajaid, kes läbikatsumistes püsima jääksid. Paraku pidi ta naasma tühjalt. Jumal oli tõotanud: „Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde – siis ma annan linnale andeks.” (Jr 5) Aga ta ei leidunud ühtegi.
Uinutava rahu pettus on tugev. Ega Piiblis selle eest muidu nii tugevalt ei hoiatataks. Selle maailma jumalus ei puhka meid eksitada püüdes.
Kui saaksime, ignoreeriksime Jeremija hoiatust lihtsalt õlgu kehitades – aga me ei saa. Jumala sõna kõnetusel saab meist endast selle uurimisobjekt ja tuleb vastata ebamugavatele küsimustele: Kas mina suhtun Jumala tahtesse äkki sama kerglaselt nagu Jeremija kaasaegsed? Kas tõesti on mu laitmatu elulaad vaid väline pettus, mille abil südametunnistust vaigistada, et valskusest mitte loobuda? Või lasen Jumala sõnal end patuseks tunnistada, nii et mu lootuseks jääks üksnes Issand Jeesus Kristus, kes on kandnud kõik minu eksimused oma ihus juba ristipuule?
Kui Jumala sõna hüljatakse, on lihtne veenda inimest rahus, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Kuni inimesele ei selgitata, et osa ta tegusid pole Jumalale meelepärased, ei oska inimene neid isegi häbeneda. Nii võtab Jumala sõna hülgamine temalt ära pääsemise võimaluse. Sama juhtus Iisraeli rahvaga, kellele Jumal oli valmis pannud võimaluse parandada meelt, aga too keeldus sellest abinõust. Ja kohtuprotsess jäi kestma.
JUKKA NORVANTO piiblitunni I osa ajakirja Rauhan Sana jaanuari numbrist 2026, tõlkinud Urmas Oras, toimetanud Piret Riim