Veebruari alguses on küünlapäev, mille keskmes kiirgab väike laps taevalikku kirkust. Vana Siimeon võtab Jeesuslapse sülle ja tänab Jumalat, et tohib sellist hetke läbi elada – hetke, mil taevas puudutab maad. Siimeon ülistas Jumalat, kes oli täitnud tolles lapses oma tõotuse. Esiisa Aabraham võis kord kuulda, et tema järeltulija kaudu saavad õnnistatud kõik rahvad. Jeesuslaps kirgastas nüüd seda Jumala rahvale antud tõotust, et Tema saab valguseks kogu maailma pimeduse keskel.
Jeesuses särav taevane kirkus ei olnud veel nähtav kõigile. Vana Siimeon võis seda näha üksnes prohvetliku ilmutusena. Nagu ka seda, et laps tema kätel peab kord kannatama ja surema piinarikast surma, ning alles seejärel särab Jumala tõotuste valgus ülestõusmise hommiku täies kirkuses. Siimeon valmistas nendeks hetkedeks ette ka lapsukese ema, öeldes: „…sinu endagi hinge läbistab mõõk…” (Lk 2:35) Ema, kes pidi nägema oma lapse surma.
Mõõgahoop südamesse
Küünlapäeva eelõhtul 16 aastat tagasi võisin ise samuti süles hoida väikest last – oma nelja päeva vanust tütart, kui teda Jeesuse käsu järgi liideti Tema omade hulka vastu võtma tõotust, mis oli antud juba Aabrahamile. Tolleski hetkes puudutas taevas maad. Uue elu ime puudutas sügavasti, samuti uuestisünni ime. Aga peoküünlaid sel sündmusel ei säranud. Olime haiglas. Väikese elu hapruse reaalsus keerles mõõgaterana mu südames. Vaid mõni päev hiljem, seitsmendal elupäeval, siirdus meie pisike Saara sabati hingamisse.
Jumala armu valgus
Vana Siimeon tänas Jumalat ka selle eest, et tohtis lõpuks rahus lahkuda, kuna tema silmad olid näinud päästet, mille Jumal oli valmistanud kõigi rahvaste silme ees. Me kõik lahkume siit – kes varem, kes hiljem. Kui Jeesuses õnnistav Jumala armu valgus meie lahkumise hetke kirgastab, tohime lahkuda rahus ja ka oma armsaid rahus ära saata.
Minu ainukene palve poole aasta jooksul seda last oodates oli, et meie nii soovitud laps saaks sündida turvaliselt ja tervena. Saara tohtiski sündida turvaliselt asjatundliku arsti ja ravipersonali hoole all, aga mitte tervena. Taevane Isa laskis tulla midagi muud kui tahtsime meie.
Valu ja abitus
Meie tütre tilluke eluküünal kustus minu süles. Isana pidin läbi tegema olukorra, milles selge oli vaid abitus ja sisemust laastav valu. Seoses sellega sain aga vägevalt läbi elada mitmeid kohti Piiblis, mida olen hiljem söandanud pakkuda lohutuseks sama karmide kogemustega ligimestele.
Võisin sügavalt tajuda, kui ligi on Issand neile, kes on murtud südamelt, kelle vaim on rusutud. Tohtisin kogeda ja omaks võtta, et „keda Issand armastab, seda ta karistab…” (Hb 12:6) Kaotuse keskel võisime märgata, kuidas kehtib Piibli sõna: Jumal suudab teha mitmekordselt rohkem, kui meie oskame paluda või isegi mõelda.
Kuhjaga mõõt
Pole tõenäoline, et keegi palub lapse sündimist haigena või tema surma. Kui see siiski juhtub, õpitakse varasemast paremini mõistma, et miski pole enesestmõistetav, inimese väärtus ei sõltu arstiteaduse määratlustest, aga Jumala plaanid on imelised.
Midagi ära võttes annab Jumal vastu midagi uut lausa ülevoolava mõõduga. See and on tulvil armastust. Armastust, mis jõuab meieni inimeste osavõtlikkusena, aga ka kõnetusena, kus Jumala sõnad osutuvad järjekordselt tõeks, mida me varem elu maitsete seas mekkinud ei olnud.
Heikki Holma
Kirjutis pärineb Soome misjoniorganisatsiooni Rauhan Sana samanimelise ajakirja numbrist 1/2026. Tõlkinud Urmas Oras, toimetanud Piret Riim. Rauhan Sana läkitusel töötab Eestis misjonikeskuse juhataja Esa Luukkala.