22. veebruaril saatis EELK Saue Pauluse kogudus pidulikult emerituuri oma armastatud abiõpetaja ja koguduse rajamise eestvedaja, Juha Väliaho. Sõnavõttudes sai kõige rohkem kiita õpetaja Juha oskus koostada põhjalikke ja sügavuti minevaid jutlusi ja piiblitunde. Avaldame siin tema samal päeval peetud jutluse. Piiblihuviliste rõõmuks saab lisada, et 79-aastane Juha jätkab koguduse teenimist vabatahtlikuna ning kui tervis lubab, saab tema piibliõpetusi kuulda ka edaspidi. Tänu Jumalale Juha Väliaho eest!
Jeesus, kiusatuste võitja
Jaakobuse kiri 1:12-18 Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma. Ärge eksige, mu armsad vennad! Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.
Tänase jutluse tekst on Jeesuse poolvenna ja Jeruusalemma algkoguduse juhi, Jaakobuse kirjast. Siin on kolm tähtsat teemat: kes on õndsad, milline on Jumal ja kuidas peaks käituma kiusatuste ja ahvatluste puhul oma elus.
Kes on õndsad?
Jaakobus kirjutab: Õnnis on mees, kes peab vastu katsumuses. Vana Testamendi pühakirjades kasutatakse „õndsa“ mõtet tihti. Selle väljendamiseks on seal viis heebreakeelset sõna, mille põhitähendus on „pääste“ või „päästetu“, aga ka „turvalisus” ja „õnn”. Apostel Paulus kasutas sõna „õnnis” oma kirjas roomlastele otse Vana Testamendi Psalmide raamatust, kus see kordub 24 korda. Pauluse tsitaat kõlab: Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patt on kinni kaetud. Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta. (Ps 32:1,2; Rm 4:6,7) Neid salme kasutas Paulus oma õigeksmõistuõpetuses inimese pääsemisest pattudest ja Jumalale kõlblikuks saamisest.
Jaakobusele olid tuttavad Jeesuse Mäejutluse õndsakskiitmised, mis algavad niiviisi: Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. (Mt 5:3) „Õnnis“ ehk päästetud inimene saab osa Jumala pakutud õndsusest/päästest. Sel sõnal on religioosne tähendus ka tavalises keelepruugis: see ei samastu inimliku õnnega, mis viitab ainult kaduvale maapealsele heaolule. „Õnnis“ on rohkemat kui õnnelik; see haarab endasse püsiva igavikulise oleku. Kuigi õndsus on uskliku jaoks tõsiasi juba selles maailmas, on see kord ka tema igavene olemisviis taevas.
Kasutades oma kirjas kolm korda sõna „õnnis“, jätkas Jaakobus Vana Testamendi ja Jeesuse pärandit. Esiteks: õnnis on mees, kes peab vastu katsumuses, see tähendab proovile panekus. Nii Vana kui ka Uus Testamend näitavad, et Jumal paneb usklikke proovile. Miks Jumal nii teeb, sellest räägitakse Iisraeli rahva kõrberännaku kirjelduses (5 Ms 8:2,16): Tuleta meelde kogu see teekond, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need 40 aastat kõrbes, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames… kas pead tema käske või mitte! …. Jumal söötis sind kõrbes mannaga…., et sind proovile panna, ja et viimaks teha sinule head!
Sel maisel kõrberännakul pannakse kõik usklikud proovile, katsutakse läbi. Proovile panekul on üksainus eesmärk: saada teada, mis on palveränduri südames, kas ta tahab Jumala tahet täita või mitte. Ja kui südant on palju kordi proovile pandud ja palverändur katsumustele vastu pidanud, olnud kannatlik, siis ütleb Jumal tõesti: „Õnnis oled sina!“ Jumal teeb alati head ning lõpuks valmistab sinule täiusliku kingi, kui oled pääsenud tõotatud maale taevas, lõpliku õndsuse olekusse.
Teiseks kiidab Jaakobus õndsaks inimest, kes pole unustav kuulja, vaid tegude tegija. (1:25) Meie problem on tihti see, et me Jumala sõna õpetust küll kuuleme, aga unustame ega tee seda oma elus teoks. Jeesus ise õpetas: Õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad. (Luuk 11:28)
Kolmandaks kiidetakse Jaakobuse kirjas (5:11) õndsaks kannatlikke, kes katsumustes oma probleemidele alla ei vannu. Näitena toob ta Vanast Testamendist Iiobi, kellele pärast lõputuid katsumusi ja haigusi halastav ja armuline Issand hea elulõpu andis. Ka meie palverännakul maailma kõrbes läheb kõige rohkem vaja just kannatlikkust.
Lisame siia veel Jeesuse viimase õndsakskiitmise ülestõusnuna maa peal: Õndsad on need, kes ei näe (mind), kuid (ikkagi) usuvad. (Jh 20:29). Nii ütles Jeesus uskmatule Toomale, kes ei suutnud uskuda kaaslaste juttu ülestõusnud Jeesuse nägemisest. See Jeesuse sõna räägib sellest, et Jumal on loonud kaks erinevat maailma: nähtava ja nähtamatu. Nähtav on see maailm, mida meie näeme ja kogeme. Nähtämatusse tõelisusesse kuuluvad aga Jumal, Jeesus, igavene taevas, inglid ja saatan oma vägedega ning põrgu.
On eluliselt tähtis mõelda nähtamatu maailma tõelisuse peale, mida praeguse aja inimesed harva teha tahavad. Kristlased usuvad Jeesuse jüngrite kogemust, kes tõepoolest ülestõusnud Jeesust nägid. See on vaieldamatu tõsiasi, mida usklikud tunnustavad ja elavad selle järgi.
Milline on Jumal?
Järgmiseks kirjutab Jaakobus kiusatustest inimese elus. Kui inimene satub kiusatusse, võib olukord tunduda nii talumatu, et ta hakkab enda asemel süüdistama teisi. Inimene võib meeleheites isegi öelda: „Jumal kiusab mind!“, aga Jaakobus ütleb: Jumalat ei saa kiusata kurjaga ega tema ise kiusa kedagi.
Milline on siis meie Jumal? Tema ei kiusa kedagi. Ta on Isa, nagu Jaakobus oma kirjas kaks korda kirjutab (1:17; 3:9): hea Isa, kes ei kiusa kedagi. Ta paneb meid küll proovile, et teada, milline meie süda on. Jaakobus tõdeb Jumala headust: Kõik head annid ja kingid tulevad ülalt, valguste Isalt. Jaakobus kasutab Jumala kohta nimetusi: „Isa“ ning „Halastav ja armuline Issand“ (5:11).
Vana Testamendi Jumala nimetus Issand tähendab Kõigeväelist Jumalat. „Halastav ja armuline Issand“ tähendab sama nagu Jeesus Jumala, enda Isa kohta kasutama hakkas. Ta julgustas oma jüngreidki paluma: Meie Isa, kes sa oled taevas (Mt 6:9) ja lisas: „teie Isa“ (5:16) ning „sinu oma Isa“ (6:6). See tähendab, et Jumal on oma lastele lähedane Isa ja meie oleme kõik vennad ja õed Jeesuses.
30 aastat hiljem kirjutab Peetrus enda esimeses kirjas kogudustele: Teie (usklikud) hüüate Jumalat (oma) Isaks. (1Pt 1:17). Sellest väljendist tuli kristlaste tunnusmärk, millist pole üheski teises usundis. Teistes usundites on jumal keegi, kes asub inimesest kaugel.
Järgmiseks rõhutab Jaakobus seda Jumala olemuse tähtsat külge, et Jumal ei muutu. Ta on „valguse Isa, kelle juures ei ole muutust ega valgus vahetu varjuks“. Päike, mille Jumal on loonud, annab küll valgust, aga alati on juures ka vari. Jumala taevalikku valgust kirjeldab Ilmutusraamat niiviisi: (Taevase Jeruusalemma) linnale ei ole vaja päikest, mis paistaks, sest Jumala kirkus valgustab teda. Rahvad hakkavad käima Jumala valguses… ööd seal taevas ei olegi. (Ilm 21:23-25). Jaakobus kinnitas, et selles valguses ei ole mingisugust varju.
Veel kirjutas Jaakobus hea Jumala tegudest meie, usklike elus: Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu. Küsimus on uuesti sündimisest, kristlaseks pöördumisest. Uuesti sündimise puhul tegutseb inimese elus Jumal ise. Tema vahendiks on Jumala sõna, Jeesuse Kristuse evangeeliumi rõõmus sõnum päästest, pattude andeksandmisest, millest saab alguse uus elu.
Samast asjast kirjutab apostel Peetrus oma esimeses kirjas: Teie pole uuesti sünnitatud kaduvast, vaid kadumatust seemnest Jumala elava ning jääva sõna kaudu. (1Pt 1:23) Peetruse ütleb sellega, et taevasse pääsemise jaoks peab inimene sündima kaks korda. Esimene on sündimine inimlikul tasandil „kaduvast seemnest“, teine sündimine on vaimulikul tasandil „kadumatust seemnest“ ehk uuesti sündimine ning siis on tee taevasse avatud. Jeesuse sõnul sünnitakse uuesti veest (mis tähendab ristimist) ja Pühast Vaimust. (Jh 3:5).
Kiusatused
Viimaks vaatame, mida Jaakobus inimesest kirjutab, ja eriti usklikest: Igaüht kiusab tema enese (sees asuv) himu, ahvatledes ja peibutades. Kiusatus või ahvatlus tähendab seda, et ma tean küll, mis on õige tegu, aga tahan teha ikka omamoodi.
Kiusatuste keskel ei tasu süüdistada Jumalat, kes on hea. Kiusatustes ei saa kõigepealt süüdistada ka teisi inimesi, kuigi saatan meid tihti just kaasinimeste kaudu peibutab ja ahvatleb. Jaakobus kirjutab, et igaüht kiusab tema enese sees asuv himu. Iga inimene on osa pattulangenud inimkonnast koos igaühe sees asuvate himudega, mis teevad kiusatustele altiks. Aga kiusatustele alla andmine on ikkagi inimese enda valik.
Usupuhastaja Martin Luther on öelnud väga tabavalt: „Kiusatused tulevad ja lähevad. Nad on nagu linnud – sa ei saa neid takistada lendmast üle oma pea. Aga kui nad laskuvad su pea peale ja hakkavad sinna pesa tegema, siis seda võid sa takistada küll.“ See tähendab, et kiusatused on selles maailmas normaalsed. Need tulevad ja lähevad, aga kui inimene kiusatusse langeb ja sellest enam välja ei tule, siis see on tema enda valik, mille eest ta Jumala ees ka vastutab. Usklik inimene muidugi tahab langusest välja tulla, paluda andeks ning andeks saada.
Jaakobus jätkab kirjeldusega, kuidas kiusatusse langemise järel asjad edasi kulgevad: kui kiusatuse järel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma. Siin on sündimuste jada: kiusatus, viljastumine, patt ja surm. Kiusatusse langemine tekitab vaimse vilja, mis ilmneb konkreetse patuteona. Kui pattust vabaks ei saa, on tulemuseks vaimne surm. See oht kristlastel on. Seepärast Jaakobus kirjutab: Ärge eksige, vennad!
Kõige lohutavam on usklikule ikkagi see, et kui tema usk saab siin maailma kõrbeteel läbi katsutud, saab ta võidu pärjaks elu – igavese elu taevas. Peetrus nimetab seda pärga kirkuse närtsimatuks pärjaks. (2Pt 5:4) Uue Testamendi ajal tehti pärg tavaliselt õlipuu okstest, mis haljendavana võitja pähe pandi, aga hiljem närtsis. Antiikajal anti olümpiavõitjatele võidupärg nii, nagu tänasel päeval saab olümpiamängude võitja kuldmedali. Aga taevas antakse igaühele, kes on kohale jõudnud, närtsimatuks pärjaks igavene elu. Aidaku armuline ja halastav Issand, meie Isa, meid kõiki sinna kohale jõuda!
Toimetanud Piret Riim