EELK noorsootöötaja Lõuna-Eestis alates 2020. aastast, Olli Olenius võrdleb teda Eestisse läkitava Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse missaosaduskonna lehes Kappelin Kaiku (Kabeli Kaja) jõulude pidamist Eestis ja Soomes. Palju on sarnast, aga palju on ka erinevat, selgub loost:
„Soomes on jõulude tähistamine ikka ühendanud kogu rahvast. Ilmselt on vähe neid, kelle elu see üldse ei puuduta. Jõulude lähenemist on märgata aegsasti ning kõige hiljem siis, kui pühadeaegsed lahtiolekuajad argisaginale pidurit tõmbavad. Enamus teab, et tegu on usupühaga, ehkki see kipub mattuma muu virrvarri alla. Luteri kiriku mõjukusest Soomes kõneleb tõsiasi, et seni on iga põlvkonna koolilapsed klassiga enam-vähem vabatahtlikult jõulukirikus käinud, või ka peredega.
Tööl nagu alati
Eestis võidakse jõule küll tähistada, aga üldrahvalik püha see ei ole. Paljud eestlased on jõulude ajal ikka ametipostil nagu tavaliselt. Mõne aasta eest nägin jõululaupäeva hommikul meie köögiaknast näiteks prügiautot, sest käes oli pühapäev (!), graafikujärgne prügiveopäev meie tänaval. Eesti lähiminevikus, usuvaenulikul nõukaajal oli jõulude tähistamine praktiliselt keelatud. Muidugi tähistasid kristlased jõule ka siis, ehkki salaja, suletud uste taga, et ei tekiks probleeme.
Soomes on jõulud suuresti segunenud ilmaliku tingeltangeliga ja kingid on paljude, kui mitte suurema osa jaoks pidustuste tähthetk. Kuigi Eestis on märgata sama, pole tarbimine nii üle võlli läinud. Kui jõulukinke üldse tehakse, siis vähe ja tagasihoidlikke. Eesti majandus on viimastel kümnenditel küll kõvasti kosunud, aga raha kergekäeliselt laiali ei jagata. Sissetulekute suurte erinevuste tõttu leidub siin ka vaeseid palju rohkem kui Soomes. Ameerikaliku jõulushow asemel loovad Eesti linnakeskustes advendimeeleolu aga Saksa stiilis jõuluturud.
Peaaegu nagu Soomes
Kirikutes tähistatakse jõule enamasti nii nagu Soomeski, ka kiriku teenistusraamatud on üsna sarnased. Advendiajal korraldavad kogudused nagu Soomeski mitmesuguseid kontserte, mis annavad jõulusõnumit edasi enam-vähem adekvaatselt. Tase on enamasti küll tagasihoidlikum, sest paljudes Eesti kirikutes puudub näiteks küte või helivõimendus. Kõlavad paljud soomlastelegi tuttavad saksapärased ja Pekka Simojoki jõululaulud, aga nii rikkalik kui soomlastel siinne jõulurepertuaar ei ole. Eesti laulutraditsioon on peamiselt pärit Saksamaalt, samas kui Soomes lauldakse palju ka põhjamaiseid viise.
Statistiliselt loetakse Eestit vägagi mittereligioosseks maaks, isegi rekordiliselt. Seetõttu veidi üllatab, kui rohket rahvast võib jõuludel mõnes kirikus näha. Osaliselt sõltub see piirkondlikest tavadest. Võimalik, et jõulud pakuvad siinsetele vähestele usklikele ka hea võimaluse kokku saada. Palju on kindlasti ka vaimseid otsijaid, kes oma elule mõtet püüavad leida. Igal juhul näib, et Eestis tähendab jõulusõnum enamikule midagi hoopis kummalisemat ja müstilisemat kui Soomes. Jõuluevangeeliumi sisu ei teata, see on enamikule uus.
Kuuldakse esimest korda
Kord aasta viimasel noorteõhtul lugesime noortega siin ette jõuluevangeeliumi, nagu Soomeski on mitmel pool kombeks. Üks noortest vabandas oma konarliku lugemise pärast, sest nägi seda teksti esimest korda. Muidugi ei olnud vaja vabanadada, vaid meil oli eelkõige ülihea meel, et need noored said ometi kord jõulusõnumit kuulda! Nii paljud eestlased ootavad ju siiamaani, et jõululaps saaks nende südameisse elama tulla.”
Selle loo kommentaariks soovib autor rõhutada veel paari soomlaste iseärasust, mis siit kaasmaalastele kirjutatud loost eestlaste jaoks ehk välja ei joonistu. Esiteks on Olli sõnul soomlastele lausa vastuvõetamatu mõte, et jõulupühadel peab keegi tööl olema, välja arvatud vältimatud ülesanded. Teiseks olla enamikule tänapäeva soomlastest jõulude tähthetkeks ikkagi kinkide saamine, ei muu. Seega on põhjust soovida Ollile ja kogu Oleniuse perele õnnistatud misjonitöö jätku kodumaal, kuhu nad veel tänavu detsembris elama naasevad – ka Soomes on nende panus väga vajalik.
Tõlkis ja toimetas Piret Riim