Nagu detsembris, nii jäi ka märtsis kirja kirjutamine vahele. Üheks põhjuseks oli 28. veebruari põmakas Ovaalkabinetis, mille järel tundus ainumõistlik pühendada rohkem aega suhtele Jumalaga järjest veidramaks tõmbuvas maailmas. Alanud paastuaeg toetas seda ning isegi kui vahel mõtlesin, et millest kirjutada, ei tundunud miski piisavalt väärt.
Nüüd, tagasi vaadates kerkivad esile kolm viimast Meie Misjoni saadet Pereraadios. Esimesest, Tero Ruotsalaga, oli juttu juba eelmine kord, aga tõstaksin veel esile selle salvestuse aega. Olin soovinud Teroga intervjuud teha juba novembris, aga pühade eel on aktiivsed kristlased, teadagi, hõivatud. Veebruar kujunes aga isegi paremaks seetõttu, et samal ajal käivitas Tero abikaasa Pia arenguprogrammi koguduste vabatahtlikele. Leebe ja muhe Tero väljendas kogu oma olekuga seda vaimsust, mida süsteemsete programmide asjalik keel tavaliselt ei kirjelda, isegi kui nende sisu on ehtne ja eluline. Tero inimesena tundus seega ka abikaasa ettevõtmise hea reklaam.
Järgmiseks, märtsi saate teemaks plaanisin esmalt ülevaadet ühe suurorganisatsiooni sündmusest. Paraku võis aimata, et saates hakkaks kõlama teatud kindel kirikukeel. Tundsin, et sellest hoidumiseks mul hetkel jaks puudub. Õnneks meenus, et juba aastaid ELY misjonärina Sauel ja Keilas kogudusetööd tegev Anna Makeev pole üldse veel Meie Misjonis olnud. Oligi põhjust külastada Tammetõru lasteaeda Mustamäel, kus Anna muusikaõpetajana töötab. Püstitasime sinna kajavaba stuudionurga kättesattunud riietest ja mööblitükkidest ning marilanna Anna rääkis muuhulgas Ingeri kiriku koguduste elust Venemaal, kus väga hinnatakse kooskäimist ja osadust. Anna seisukohast andide kasutamise teemal sai lisaks värvika videoklipi, mis haakus parajasti algava misjonifoorumi teemaga.
Märtsi alguses avaldas kauaaegne õigeusukiriku kaastööline Elena Tölpt ootamatult raamatu „Lohtuse ja tõe otsingul”, mis on kirjutatud tähelepanuväärse kahekõnena enda ja oma sügavama, puhtama Hinge vahel. Minu jaoks oli selle ilmumine märgiline sündmus. Teos on otsekui sild kahe väljendusviisi: kirikukeele ja sellise keele vahel, mida valdavad mitmesuguste vaimsete praktikate harrastajad ning üldse sisekaemusega tegelejad, kel kirikuga side pigem puudub. Osaliselt kirikukeeles on Elena raamatus vaid viimane, kokkuvõtlik osa.
Kui piltidelt märkasin, et Elena raamatu esitlusel paistis teiste kristlastest hingehoidjate seas ka misjonikeskuse uus töötaja Lea Saar, oli selge, et aeg on küps aprilli Meie Misjoniks koos temaga. Lea tõi muuhulgas välja, et väljakujunenud keelekasutusega täiskasvanuil on tõepoolest raske võtta kasutusele väljendusviisi, mida kasutavad need, kes on olnud koguduses aktiivsed kogu elu. Näiteks Lea kristlaseks „kutsumises” mängis tähtsat rolli hoopis loodus ning tema oskabki märgata loodushoiu võimalusi misjonitöös lisaks hingehoiu võimalustele.
Nagu Elena raamatut (mille väljaandmises mina ei osalenud), pean ka Leaga Meie Misjonit märgiliseks. Elena kogus julgust aastaid, et tulla välja mõtetega, mida hakkas kirja panema juba 20 aastat tagasi. Ajalehte Eesti Kirik tekkis Hingehoiuveerg 2019. aastal – ilmselt tajuti, et nii iselaadne temaatika väärib eraldi esiletõstmist. Järjest vähemaks jääb kogudustes neid, kellele on kirikukeel lapsepõlvest selge. Mingit muutust on vaja…
Meenub 2002. aastast, kui minu, värske koguduseliikme käest küsis ühe piibliõppematerjali soomlasest autor, et kas sõna „armolahja/armuand” on hästi tõlgitud. „Ei, siin peaks olema „anne”, sest „armuand” tähendab „almust””, pakkusin veel kirikukeelde pühendamata rohelisena. Mu märkus jäi vastuseta. Järjest kindlamalt hakkasin hoopis ise kasutama kirikule omaseid väljendeid, taipamata, et need mu hinge vajalikul määral ei puuduta. Kümme aastat hiljem haigestus lähedane inimene ja ma jäin sõnatuks nii endale kui talle. Jumal oli olnud minuga siiski kogu aeg ja nüüd kuulsin sisimas õhutust: „Pühi laud täiesti puhtaks, mitte ära proovi sealset kuidagi ümber laduda.” Oli alanud tee oma kristlaseelu tegeliku avastamise ja kirjeldamise õppimisele pähejäänud fraaside kordamise asemel. Tore on sel teel märgata verstaposte nagu needki põhjalikumad kohtumised laheda Tero, tegusa Anna, sügava Elena ja visa Leaga – rõõmsad tõendid liikumisest koos isikupäraste kaasteelistega Issandas Tema armulisel, kannatlikus taktis eestvedamisel.
Piret Riim
Tänu Jumalale, et olen saanud käia Tema juhatatud teekonnal koos suurepäraste kaaslastega.
Palun Jumalat, et järjest enam tuntaks Teda ära ja suudetaks sobival ajal, kohas ja viisil tunnistada kui ainukest Eluandjat.