Liisa Rossi on Eestis piibliõpetajana misjonitööl olnud juba seitse aastat. Liisat läkitava Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse ajakiri Sanansaattaja avaldas temaga 2024. aasta sügisel Essi Tuomala tehtud pikema intervjuu. Toome sealsest loost siin lühendatult ära, miks on Liisa meelest vaja Eestis misjonitööd teha ning kuidas see tegevus kajastub Soome koolides.
Liisa selgitab soome lugejaile, et kui soomlased ja eestlased on mõlemad loomu poolest kinnisevõitu, siis eestlaste usaldamatust kaasinimeste vastu suurendas veelgi nõukogude aeg. Normaalne on hoida siin üksteisega distantsi ja püüda jätta muljet, et kõik on hästi. Veatu fassaadi hoidmise soov võib Liisa arvates mõjutada ka suhtumist kristlusesse: „Rakveres rääkisid leerikooli tulnud, kuidas nende tuttavad olid hakanud muretsema: kas teiega juhtus midagi? Sest normaalne inimene ju niisama kirikut ei vaja.”
Mida kristlus eestlastele tähendab?
Isegi Ukraina sõjaga seoses pole Eestis kirikust abi otsitud. Sõja esimestel kuudel korraldasid kogudused küll palvekoosolekuid rahu eest, aga ühismeedias oli näha kutseid ka „maailmarahu meditatsioonile”. Eestlaste ebausk on teada-tuntud, uue vaimsuse harrastajaid igas vanusegrupis. „Isegi paljudel kristlastel on raske vahet teha, mis ristiusuga kokku käib ja mis mitte. See tuleneb puudulikust õpetusest. Paljudes kogudustes on ainuke tegevus jumalateenistus, mille jutluste põhjal tuleks ise aru saada, mida kristlus endast kujutab.”
Misjonär on pidanud ikka ja jälle tõdema, et eesti kristlased ei loe ega tunne Piiblit – isegi osa nendest, kes on aastakümneid kogudustes aktiivsed olnud. Ja kui põhilugusid teataksegi, siis nende tähendus võib jääda hämaraks. Koos Liisaga võetakse kogudustes lühidalt läbi terve Piibel, et tekiks ettekujutus selle peateemast: Jumala päästeplaanist, mis algab kohe esimestelt lehekülgedelt.
Töö vaimulikukeskses kultuuris
Liisa tuleb appi koguduste õpetajatele, kes rohke töö tõttu ei jõua ise piiblitunde pidada. Igale poole Liisa siiski ei jõua. „Minu kutsujad, kellele see on tähtis, teevad ka ise piiblitunde ja on koguduse liikmedki nakatanud õpihimuga.” Kahjuks on olemas ka vaimulikke, kes Piibli õpetamist oluliseks ei pea, ja isegi neid, kes ei soovi, et koguduse liikmed omavahel näiteks piibliringis kohtuksid: „Mine tea, mis mõtteid neil võib seal tulla!
Vahel võivad koguduseliikmed hoopis ise tahta, et õpetaja oleks samuti alati piibliringis kohal, sest neil endil polevat vajalikke teadmisi piisavalt. Igatsetakse, et keegi loeks ette õigeid vastuseid, sest vaimulikukesksusega harjunuil võib olla raske Piibli teemal iseseisvalt mõelda ja arutleda. Samas on ka piibliõppematerjale saadaval väga erineva kvaliteediga.”
Külas Soome koolides
Vahepeal kodumaad külastades käib misjonär erinevais paigus oma tööd tutvustamas, sealhulgas koolides. Mitte alati pole nihelevatele õpilastele lihtne misjonitööst rääkida ja isegi misjoni mõiste võib olla soomlastele kohati võõras. „Kui ma töötaksin kuskil eksootilisel maal, saaksin rääkida rohkem põnevaid lugusid. Eesti puhul on hea aga see, et keelenaljadega saab kuulajaid üles soojendada.”
Soomes ei tohi koolides teha kuulutustööd, vaid ainult edastada infot. Rõõmusõnumit saab Liisa hinnangul siiski edasi anda: „Võib öelda, et „misjonitööl räägitakse järgmist” ja siis lugeda ristiusu põhitõed lühidalt üles. Seni kuni koolides saab midagigi lastele ja noortele edasi anda, tuleb seda misjonimeeles teha.”
Originaalist vailiku teinud, tõlkinud ja toimetanud Piret Riim
Liisa Rossi (vasakul) koos kolleegidega EELK Misjonikeskusest, Lea Saare ja Pia Ruotsalaga EELK vaimulike konverentsil Tartus jaanuaris 2025.
Paremal: Liisat Eestisse läkitav SLEY on meie luterliku kirikuga misjonikoostööd teinud juba 20 aastat, mida tähistatakse 30. märtsil 2025 Helsingis Lutheri kirikus.