Koguduse kaastöölise arenguprogramm LOOJA JA LIGIMESE TEENISTUSES

Tegemist on protsessikoolitusega enesearenguks, mis põhineb kristlikul inimkäsitusel, loomise teoloogial ja kiriku perenõustamise metoodika väljaarendamisel. Märksõnu: dialoog, konteksti analüüs, traumateadlikkus, perekesksus, lahenduskeskne lühiteraapia (jõuvaru- ja lahenduskeskne lähenemine). Kursus valmistab ette väikerühma juhtimiseks kirikutöö erinevates valdkondades: piibli- või palvegrupi, pereklubi, meeskonna arengugrupi, loodushoiu grupi jne juhtimiseks. Aastaga töötatakse välja osaleva koguduse konteksti sobiv tegevusmetoodika.
KELLELE?
Koolitusele on oodatud koguduste kaastöötajad, kes soovivad läbi isikliku arengu panustada koguduse tegevusse väikerühmatöö kaudu, et teenida kogudust ja kogukonda. Leia koguduses mõni arendamist vajav töövaldkond või idee, aruta läbi koguduse juhtidega ja kandideeri koolitusele! Vajalik on koguduse vaimuliku soovitus. Gruppi valitakse kuni 12 osalejat.
KUIDAS JA MILLAL?
Grupp koguneb aasta jooksul kümmekond korda. Vahepeal pakuvad koolitajad igas koguduses kohapeal konsultatisooni ja supervisiooni, et tagada väikerühmatöö metoodika toimimine kohalikus kontekstis ja koguduse süsteemis. Koostada tuleb lõputöö.

EELK Misjonikeskuse vastutav koolitaja arenguprogrammis on Pia Ruotsala, kontakt: pia.ruotsala (ät) evankeliset.net, tel 5697 1506. Kaaskoolitaja on Lea Saar.

2026. aasta jaanuaris esitlesid oma lõputöid viis programmi läbinut neljast EELK kogudusest: Kose, Ilumäe, Harju-Risti ja Kuressaare.

Osalustasu on keskmiselt 40 eurot* päeva kohta ja sõltub koolituse asukohast. Asukoha määrab see, kuhu oleks grupil võimalikult mugav kokku tulla. Tasu sisaldab koolitust koos toitlustamise ja materjalidega. *Kui vajate osavõtutasu soodustust, saame seda Soome misjonisõprade toel võimaldada teie taotluse alusel.

Programmi läbinu saab aidata koguduses metoodiliselt ja süsteemselt korraldada väikerühmatööd, et sealseid inimesi, peresid ja kogukonda hästi teenida ja hoida. Alguses tehakse intervjuu ja kontekstianalüüs, et tulevane töömetoodika vastaks koguduse ja kogukonna vajadustele. Edasi hakatakse üheskoos seda metoodikat välja arendama. Koolitusrühm järgib grupidünaamika head tava, et üheskoos õppides areneks ka iga inimene isiklikult, sh kujuneksid nii koostööoskused teistega kui leiaks sobiva vormi ka kogudusest kaasa saadud idee. Nii kursuslasele kui ka tema kogudusele pakutakse tuge supervisioonide kaudu. Soovitav metoodika valmib aastaga ja kursuslane kirjutab sellest lõputöö, mida saab edasi jagada ka teistele kogudustele.

Kuulake Pereraadio sarja Meie Misjon 7.11.2024 saadet arenguprogrammi teemal

Lugege ajalehe Eesti Kirik lugu arenguprogrammi teemal

Kohalik misjonär on kiriku kaastööline. Pia Ruotsala lugu “Eesti Kirikus” 11.03.2026 

Millisest kogudusest Sa unistad ja kuidas saaksid aidata sellel unistusel reaalsuseks saada? Koguduseelu ei seisne üksnes vaimulike õlgadel. Iga ristitu on kutsutud teenima – oma andide, kogemuse ja südamega. Sellest lähtus EELK Misjonikeskuse koguduse kaastöölise arenguprogramm „Looja ja ligimese teenistuses“, mis aitas projektina sõnastada ja avada kaastöölise rolli kui kohaliku misjonäri oma. Praegu on ettevalmistamisel arenguprogrammi edasine arendus.

Iga liige on vajalik

Arenguprogramm toetus piibellikule arusaamale kogudusest kui Kristuse ihust, kus iga liige on vajalik ja kutsutud teenima. „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud,“ sõnas apostel Peetrus. Koguduse kaastööline ei ole pelgalt vabatahtlik abiline, vaid Jumala kaastööline – inimene, kelle kaudu Looja jätkab oma loovat ja lunastavat tööd maailmas ehk toob inimesi Kristuse osadusse.

Arenguprogramm aitas osalejatel märgata oma kutsumust ja koguduse vajadusi. Sellest kasvas välja näiteks piibli- ja palveosaduse grupp, mis tõi inimesi kokku ja elavdas koguduse vaimulikku elu. Iga kaastööline leidis ka kellegi, kellega koos palvetada ja vaimulikku tuge jagada – see on näide kohalikust misjonist, mis sünnib palvest, suhetest ja ustavatest väikestest sammudest.

Programm rõhutas ka, et misjon ei ole ainult väljapoole suunatud tegevus. See algab koguduse seest – osadusest, hoolimisest ja üksteise märkamisest. Kui koguduseliikmete vahel kasvab usaldus ja armastus, muutub ka kiriku lävepakk madalamaks neile, kes alles otsivad teed Jumala juurde. Väikesed, kuid järjekindlad sammud – palvering, palvekaardid, kogukonnaüritus, vanemluse toetamine, hingehoid, saun, miniretriit – võisid Jumala käes kanda suurt vilja.

Kohalik misjonär ei tegutse üksi

Oluline koht programmis oli teadlikul arengul. Kasutati praktilisi tööriistu, mis aitasid sõnastada konkreetseid ja saavutatavaid eesmärke, kaardistada ressursse ja liikuda probleemidest lahendusteni. Eesmärke seati realistlikult ja mõõdetavalt, kuid alati palves Jumala juhtimist otsides.

Kohalik misjonär ei tegutse üksi. Arenguprogramm lõi osadusvõrgustiku, kus kaastöölised õppisid üksteiselt, jagasid rõõme ja raskusi ning kandsid ühiselt vastutust kiriku tuleviku eest. Selline osadus andis julgust katsetada, eksida ja uuesti alustada. Sageli sündisid just nendes kohtumistes uued ideed, mis teenisid nii kogudust kui kogukonda.

Koolitusrühmana külastati arenguprogrammis osalejaid kogudustes ja toetati süsteemi koostoimimist kohapeal. Kaastöölisi saatnud vaimulik ja koguduse juhatus-nõukogu olid kaasatud protsessi, mis kujundati vastavalt kaastööliste arenguvajadustele.

Elada evangeelium nähtavaks

Mitme osaleja kogemus kinnitas, et arenguprogramm ei muutnud ainult koguduse tegevust, vaid inimest ennast. Kasvas julgus, selgines kutsumus ja süvenes palveelu. Mõisteti, et misjon ei olnud üks tegevusvaldkond kirikutöös, vaid eluviis – viis vaadata inimesi „läbi Looja prillide“, nähes neis headust ja Jumala võimalust tegutseda.

Arenguaastat kokku võttes sõnastas peapiiskop programmi vilja: „Toidame ja katame abivajajaid selleks, et nad leiaksid igavese elu allika, kanaliseerides Jeesuse armastust.“ Need sõnad võtsid kokku ka kaastöölise kutsumuse sügavama sisu – olla armastuse vahendaja siin ja praegu ehk kiriku kaastööline on kohalik misjonär. Ta on see, kes elab evangeeliumi nähtavaks oma kodukoguduses, kogukonnas ja igapäevaelus. Ta ei pruugi olla esiplaanil, kuid tema ustav teenimine ehitab kogudust ja avab uksi neile, kes alles otsivad teed.

Kui kirik tahab kasvada, vajab ta selliseid misjonäre – inimesi, kes on valmis andma oma annid Looja ja ligimese teenistusse. Nende kaudu saab Jumala armastus nähtavaks siin ja praegu, meie endi keskel. Kaastööline vajab omakorda tuge, suunamist, reflekteerimist ja üheskoos töö planeerimist ning vaimulikku osadust, milles kasvada ja areneda.

EELK Misjonikeskus on kogudustele ja vaimulikele toeks ning leiab aega ja sihipäraseid viise koolitada ja toetada kaastöölisi, meeskondi, peresid, kogukondi ja Jumala abiga meie kõigi ühist misjonit.

Pia Ruotsala

Aastal, mil üheskoos arenesime. Piret Riimi lugu “Eesti Kirikus” 04.02.2026

17. jaanuaril 2026 võis Tallinnas misjonikeskuse muidu asises koosolekusaalis näha lilli ja pidulauda, kui oma aastasest teekonnast kiriku kaastöölise arenguprogrammis „Looja ja ligimese teenistuses” asusid aru andma viis lõpetajat. Nad pidid kirjutama lõputööd, et ka teised meie kirikus saaksid – kas nüüd või hiljem – õppida uue koolituse läbinute kogemustest.

Kohal olid peapiiskop Urmas Viilma ja misjoniassessor Katrin-Helena Melder, paari osalejat olid toetamas pereliikmed ning programmiga liitunud nelja koguduse vaimulikest olid laupäeva pärastlõunal tulla saanud pooled.

Süsteemselt üksteisega arvestades

Programmi väljatöötaja Pia Ruotsala juhatas kõigi jaoks esmakordse sündmuse sisse loeteluga 2Pt 1:5–7: „Te peate olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust, tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust, kannatlikkuses vagadust, vagaduses vennalikkust, vennalikkuses armastust.” „Räägime Jumala armastusest palju, aga kui suudaksime seda rohkem välja näidata!” õhkas Pia, kes ise jõudis õhkamisest kaugemale, pannes kokku süsteemse, aga paindliku treeningprogrammi, kus arvestati iga koguduse konteksti.

Mitme jaoks sai just see koolituse valikul määravaks, nagu sõnas õpetaja Kerstin Kask Koselt: „Paistis, et arvestatakse inimeste ja koguduste vajadustega, mitte pole tegemist valmis kastiga, kuhu siis inimesi toppida.”

Pia Ruotsala koos kaasvastutaja Lea Saarega olid programmi loonud EELK Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru tellimusel, kelle juhatusel on keskus alati püüdnud inimesi varustada kogudustes kaasa teenimiseks. Ka tema – nüüd juba juhiametist taandununa – oli rahul ja tänulik, et aastajagu kohtumisi eri paigus said teoks ühise avatud protsessina.

Lea Saar kinnitas samuti, et on ise õppinud igalt osalejalt. Ta luges üles, kuidas Jumala hea loomingu kasvatamiseks nii endas kui koguduses anti grupile tööriistad nagu Piibel, kirikuseadustik ning teave iga koguduse taustast ja tingimustest. Iga kuu saadi järgemööda kokku osalejate kodukogudustes, aga käidi ka Puhjas kohtumas kolme Valga praostkonna koguduse esindajatega, Tallinnas külas peapiiskopil ning miniretriidil koos õpetaja Urmas Nageliga.

Palve- ja piibliring Kosel

Esimesena mindi programmi raames 2025. aasta veebruaris Kosele. Ka nüüd asus esimesena kirjeldama oma arenguteekonda Eda Reinik Koselt. Selgus, et koguduse õpetaja ettepanek kursusel osaleda oli pannud ta elu üle põhjalikumalt järele mõtlema, mis päädis koguni otsusega tulla nagunii juba pensionärina töölt ära selleks, et pühenduda veelgi rohkem kogudusele, kus oli kaasa löönud juba aastakümneid, enamasti lastetöös.

Programmi vältel nõuti kirjalikke kodutöid ning Eda märkas kõigepealt, kuidas tema üldisema esseevormi asemel oodati tegevustele mõtlemist hoopis konkreetsemalt. Juhtnöörist oli kasu ning koguduse vabatahtlikule kangastus visioon palve- ja piibligrupist. Samal ajal sai südameasjaks otsida kogudusele ka parajasti puuduvat kirikuteenijat.

Läbi kahtluste ja kõhkluste eesmärgile keskendudes on asi 2026. aasta algul sealmaal, et Eda veab kord kuus ühel päeval piibli- ja palvegruppe lõunal ja õhtul. Kirikuteenijaid andis Jumal palvevastusena aga koguni mitu!

„Kirikus on vaja kõigepealt palvetada, Jumala sõna tunda ja asju arutada. Muu antakse pealekauba! See, et minu eest on palvetatud, on olnud tunda. Kõik ei ole sujunud minu mõtete järgi, aga mul on nüüd julgus minna edasi! Ning soovin, et tunnustaksime oma kaasteelisi rohkem,” võttis Eda tähtsama kokku.

Õpetaja Kerstin Kask meenutas omakorda, kuidas ta programmi osalejate leidmiseks läbirääkimisi pidas. „Meie aktiivsetel inimestel pole aega üleliia,” tõdes ta, rõõmustades lõpuks ühe nõusolija üle. „Hea, et osalejad on saanud omavahel tuttavaks ja õppinud teistel külas käies igalt poolt. Oleme tundnud tänulikkust, et meie koguduses polegi asjad kõige hullemini. Eesmärk ei saa olla, et igal sündmusel osaleks sada inimest, vaid et väike hulgake leiaks „oma asja”,” arvas „rühmatöö usku” kirikuõpetaja.

Peapiiskop Urmas Viilmale oli ettekandes sümpatiseerinud järjepidev süsteemne liikumine eesmärgi poole ja leppimine ka muutustega oma tahtmise tagaajamise asemel.

Tasa kollektiivi sulandudes

Lõputöödes pidi kajastuma programmiga liitumise põhjus, osaleja töönägemus ja teekonna kirjeldus kuni tulemuseni, lisaks tulevikuvaade. Välja tuli tuua õpitu enda, oma koguduse ja ka EELK kui terviku kohta, soovitusi kaastöölistele ja isikliku vaimuliku kasvu kirjeldus.

Vabas vormis esitatud kümmekonnast leheküljest tuli kümne minutiga ülevaade anda nii, nagu igaühele kõige paremini sobis. Ülle Kelder Kuressaarest, kes hea meelega suhtleb inimestega üks ühele ja armastab tegutseda, aga tähelepanu keskmes seista ei soovi, oli kutsunud oma lõputööd ette kandma tütretütre! 

Meisterlikult sõnastatud kirjatükk „Teekond rõdult kogudusse” andis ülevaate Ülle aastatepikkusest teest kogudusse algul pealtvaatajana ja siis küpsemisest vabatahtlikuks abiliseks inimeste keskel, kel kõigil on omad eripärad.

Peapiiskop kinnitas Ülle avastuse paikapidavust, et kirikus ei pruugi töötada sama mis mujal. Juhendaja Pia imetles Ülle võimet mõjuda rahustavalt ja liimida teisi koostööle. Ülle ise võtab asju järjest vähem mustvalgelt ning paistab, et ka esinemiskramp tuleb seljatada: „Lähen homme Pereraadiosse sisse lugema oikumeenilise naiste osaduse reklaami, mis on ühisel jõul tulemas 6. veebruaril. Vaatame, kuidas välja kukub!”

Ilusas väikses kohas

Kõik väärtuslik ei mahu siiski kümmekonna minuti sisse, tuletas meelde Luule Vergi siiralt otsinguline, aga pooleli jäänud ettekanne teemal „Ilus unistus Ilumäe”. Tegus kristlane Luule jutustas, kuidas oli Tallinnast kolinud väikesesse maakohta, mille kirikusse ei saa inimesi juurde kiirelt, isegi kui abiks on tarmukas õde koguduse juhatuse esimehena, tegus hulgake koguduses, kaunid kogudusemaja ja kabel, head sidemed naaberkogudustega, kultuuripärand surnuaia ja parajasti menuka suguvõsa von Focki näol.

Tänu SMART mudelile pandi koguduses nüüd esmakordselt kirja eesmärgid ning tekkinud on lootus, et midagi head võib tulevikus tekkida lastetöö kaudu.

Luule väljendas tänu, et programm ei osutunud akadeemiliseks. Tal jäi minemata koguni rühma sügisesele külaskäigule peapiiskopi juurde hirmust, et äkki peab midagi rääkima. Kirikujuht lohutas: „Iga prohvet on kartnud rääkida! Me kõik kardame, aga jätkame kõnelemist.”

Ning kiitis: „Kirikuseadustiku järgi peab igal kogudusel olema arengukava. Teie panite oma aastased eesmärgid nüüd esimest korda kirja arenguprogrammis, mis on sisuliselt seesama ja aitab koguduse tegevust. Muutused algavad väikestest asjadest ja tähtis on mõelda, mida saaksime peale hädavajalike lume rookimise ja muru niitmise veel oma ressurssidega teha.”

Juurte tugevuse toel

Ingrid Sogenbits alustas ettekannet „Katusekividest ehituskivideni” slaididega Harju-Risti 700aastasest kirikust ja jõudis sujuvalt tänapäeva, mil koguduse, laiema kogukonna ja valla elu on läbi põimunud. Lääne-Harju valla laste heaolu spetsialistina näeb ta koguduseski noortega tegelemise võimalust ja vajadust. Neile ongi tulemas turvaliste suhete koolitus. Talle endale tuli kasuks programmi raames läbitud vanemluse ehituskivide koolitus.

Pikkadel autosõitudel on rohkelt aega vestelda Jumalaga ning sarnaselt teistele on Ingrid tänulik juhitandemile, kelle nimed sulatati mingist hetkest koduselt kokku: Lia. „Alguses oli raske uskuda seda õnne, et pääsen kursusele, kus on koguni kaks arengujuhendajat!” mäletab Ingrid.

Tõepoolest tuli programmis osalemiseks läbida vestlus. Ruumi oli tegelikult kuni 12-le. Näiteks registreerus ka noor Lasnamäe kogudus, aga üheskoos leiti, et parim viis sealseid kaastöölisi ning tegevuse plaanimist toetada on kohapealne visioonipäev.

See, et lõpuks jäi sõelale vaid neli kogudust, osalejaid ei kurvastanud – nemad said kogeda intiimsema väikegrupi eeliseid. Programmi süsteemsust ja vajaduspõhisust kiitis ka teine lõpetaja Harju-Ristilt, väikeettevõtja Tiiu Roosma: „See oli suurepärane aastane tugi!”

Inimestele ja inimkeeles

Tutvustades lõputööd „Juhatuse esimehe väljakutsed EELK suures maakoguduses” läks Tiiu liikvele murekohast: „Inimestel on sisemise rahuga probleeme. Osaduse ja palve jõud on aga väga suur. Ise sooviksin saada tasakaalukamaks, tunnetada teisi. Võib-olla propageerida rohkem retriite? Inimesi toidavad erinevad asjad ning võiks leiduda rohkem osadust erinevatele vagaduslaadidele.” Koguduse tegevuskohaks on taastatud vana koolimaja ning põhjalikult unistatud, mida seal kõige mõistlikumana ette võtta.

Peapiiskop meenutas aega, mil Harju-Risti väikest maakogudust ohustas kinnipanek. Õnneks on uued tulijad mineviku taagast vabad ning koguduseelu maitseb ja lõhnab neile hästi, järeldas peapiiskop, pöördudes uuesti kõnepruugi valiku juurde: „Rääkige julgelt endast kui suurest maakogudusest! Ja üldse peaksime rohkem rääkima maakeeli. Teie „unistamise talgud” tähendab ju sama mis „koguduse visiooni ja tegevuskava loomine”.”

Harju-Risti õpetaja Annika Laats osutus samuti selliseks, kes valib koolituskutsete vahel väga. Ta tunnistas algset ärevust: „Ei teadnud ju, mis toimuma hakkab! Muretsesin, et tublid inimesed ei põleks läbi. Jumala vägevus hirmutab, võib rääkida lausa tema kohutavast müsteeriumist, aga õnneks oli varsti kuulda, kui vägevalt Jumal ja teie koos tegutsete!” Õpetaja tänas Tiiut ja Ingridit toetava seljataguse eest ning „hoiatas” Luulet, et ka Ilumäe väikesest kogudusest võib saada suur!

Arenguaastat kokku võttes

Lõpupeole oli kirja saatnud piiskop Anti Toplaan, et jagada tunnustust tandemile Pia-Lea ning Üllele oma kogudusest. Muuhulgas nii: „See, et meie koguduse majas on kokku lepitud oikumeeniline naisteosadus, tuli esile allianssnädala osaduslaua sõnavõttudes, kus Üllet ennast kohal ei olnud. Kui keegi teine annab head tunnistust meie tööst, kinnitab see õigel teel olemist! Loodan koostööd Ülle ja teiste kursuslastega mitmes plaanis nii ühe koguduse keskel kui üle terve kiriku.”

Misjonikeskuse juhataja Esa Luukkala tõi samuti kirja teel midagi olulist esile igast lõputööst: „Ilus oli mõte sellest, kui oluline on inimesi märgata ja kuulata. Julgustav on, et oled saanud tunda usu ja palve mõju ning kogenud, et Issand juhatab meid, kui meie usaldame teda. On hea meel, et tugevnenud on osadus – suhted naaberkogudusega. Rõõmustab, kuidas koguduse ja kogukonna suhtluse tugevdamisel on kiriku lävepakk madalamaks muutunud. Julgustav, kuidas väikesed ja tagasihoidlikud sammud võivad Jumala käes kanda suurt vilja.”

Misjoniassessor Katrin-Helena Melder meenutas pidulauas oma teekonda ristimist ihkavast noorest koguduseliikme, vabatahtliku, vaimuliku, koolitaja, praosti ja kirikuvalitsuse liikmeni. Ühiselt tõdeti: nüüd tõsisem töö alles algab! Toeks jäävad osadus Jumalaga, arengukaaslaste sõprus ning kursuse materjalid.

Isegi tagasilööke osatakse näha rohkem arenguvõimalusena ega püüta tingimata matkida seda, mis töötab kuskil mujal. Urmas Viilma võttis õhtupooliku kokku viitega Samaaria naise kohtumisele Jeesusega: „Toidame ja katame abivajajaid selleks, et nad leiaksid igavese elu allika, kanaliseerides Jeesuse armastust. Teie tegevused seda nõnda näitavad, ning raha ei tulnud täna üldse teemaks!”

Piret Riim